KOMMENTAAR: Kivi Eesti spordimeedia kapsaaeda
Väikse riigi kohta ei pea me oma spordisaavutuste üle punastama, väidaksin isegi, et oleme oma naabritest ees. Olümpiamängude riikide medalitabelis vilksatab Eesti oma naabritest tihedamini, samal ajal kui Lätit, Leedut ja isegi meist palju suuremat Soomet sealt vahel ei leiagi. On hea, et me otsime oma sportlasi kõikjalt, kus vähegi võimalik, kuid samal ajal on raske nõustuda nende tulemuste ja tegijate üle vääristamisega, mis seda suure spordi jaoks veel tegelikult ei ole. Kas me seame alati lati õigele kõrgusele või langetame sihikult madalale, et karjapoissi hüpates publiku aplausist kõrvad kikki ajada? Selle üle tahaksin mõtiskleda.
Võtame kasvõi sellesamase möödunud nädalase korvpallivõidu Bulgaaria üle, hümni laulva meeskoori saatel. „Kümnendi mäng!“ „Ajalooline võit!“ „Publiku rekord!“ pasundab meedia ja interneti fännid pakuvad Saku suurhalli Soku suurhalliks ümber ristida. Ma ei tea kui palju Bulgaarias korvpalli mängitakse aga rääkida korvpallist rohkem kui Eestis on vist võimatu. Aga tulemused? Mõni päev tagasi alanud Euroopa meistrivõistlustlustel me oma rahvusmeeskonda ei leia ja ei ole teda sealt leidnud viimase kümne aasta jooksul. Kahe aasta pärast saame me üldse alles õigete tegijatega kokku minna ja peeglist oma tegelikku nägu näha. Huvitav, mis laulu meie meeskoor siis laulma hakkab? Mida me praegu pasundame ja mida üldse siiani oleme teinud?
Rohkem oleks vaja nendele valulistele küsimustele ajakirjanduses vastust otsida. Alles see oli kui juulikuus, samas hallis, meie juunioride koondis, kodupubliku ees, tõelisel katsumusel põrus. Poisid lihtsalt ei pidanud pikka turniiri vastu, kuigi kedagi tahte puudumises ei saanud süüdistada. Spordis imesid ei juhtu, aastatepikkust funktsionaalset ja metoodilist ettevalmistust ühe nädalaga ükski koondise treener ei paranda. Tean seda omast käest. Kui palju sa platsi äärel kõri punaseks ka ei karju, oled sa antud juhul pealtvaataja, kogu eelneva töö lihvija. Eesti meistrivõistlustel sa võid ju kõva mees olla, aga mida sa endast tegelikult kujutad, tuleb välja siis, kui õiged tegijad vastu tulevad, kui kuus, seitse, isegi kaheksa mängu tuleb juba elu ja surma peale maha pidada, igaüks eelmisest raskem, nii nagu see toimub ametlikel võistlustel.
„Kas Eestis on tippmängijate kasvatamine ära unustatud?“ küsis hiljuti „Sovetski Spordi“ veergudel „Kalevi“ meeskonna nõrka esinemist VTB ühisliigas konstateerides vene korvpallimagistri Aleksander Gomelski poeg Vladimir – tänaseid üks selle ala tuntumaid analüütikuid. Järelikult kunagi on osatud seda teha. Kõige naljakam kogu selle loo juures on asjaolu, et mõni, nii öelda meie tipptreener seda probleemi näha ei tahagi. Mul ei lähe kuidagi meelest ühe sellise „spetsialisti“ väljaöeldu enne Eesti meistrivõistluste finaali selle aasta kevadel: „Meie meeskond mängib juba nii mitmendat korda Eesti meistrivõistluste finaalis, et sellist näitajat on ette tuua vaid Moskva AKSK-l või Madriidi Realil.“ No mis sa oskad kosta! Ja seda ütleb veel treener! Nime, vabandust, ei mäleta.
Unustagem kolkapatriotism
Selle asemel, et silmad häbist maha peita ning endale pihtida: „Olen mudaliiga tšempion!“ krooksutakse konnatiigis edasi. Ainsaks saavutuseks tänases Eesti korvpallis peangi ma julgust osaleda VTB ühisliigas, vaatamata seal saavutatud kohale. See on ainuke õige tee. Välja, ainult välja sellest Tallinn – Tartu maavõistlusi pidavast hägusest tiigist, kust selge allikavesi läbi ei jookse ja pealtnäha kaunilt õitseb. Aafrikast neegreid kokku ostes ja järgmiseks hooajaks revanši ihudes meie korvpallitulevik selgemaks ei muutu. Unustagem kolkapatriotism, vaatame tegelikule spordile näkku! Sellepärast ongi mul rohkem kahju nendest poistest, kes pärast kaotust EM-il Saku suurhalli taga noruspäis seisavad ning jään külmaks juubeldustele võidust kolmanda järgu korvpalliriigi üle. Andres Sõbra taolisi korvpallimohikaanlasi ma igatahes hukkamisele ei viiks ja kas ka Sokku ootab ees Mihklipäev või muudetakse Tallinna kadastriraamatus Saku Suurhalli nimetuses üks täht ära, selgub kahe aasta pärast. Alles siis, kui seal pealt surutakse, võtan ma, mitte ainult Eesti hümni ajal, vaid juba tegijate poiste ees mütsi maha. Seniks aga tulgem maa peale tagasi.
Niisuguseid näiteid võib eesti spordimeedias tuua kuhjaga. Enne kui mees õieti valmis saab, tehakse tema vahakujust juba rahvale monument. Väikse riigi sporditulemuste vaesus sunnib meid pseudokangelasi sünnitama, kuid probleem ei seisne ainult selles, et taoline valeiidol elusa spordiga midagi ühist ei oma, vaid peibutuses liiga vara iseennast imetlema hakata, rahvast uut puujumalat kummardama panna. Järjekordne hea näide sellest, kuidas noori puujumalat kummardama pannakse, on kunagisest kesiste tulemustega kettaheitjast-kuulitõukajast, kellest nüüdseks on Ameerikas saanud võib-olla, et Eesti kõige rikkama sportlane. Raha, aga mitte eneseteostus pole elu mõte! Jääbki totter mulje, et mis te, lollpead, seal Eestimaal, vihmase ilmaga staadioniringis neid kettaid ja kuule loobite, kui Ameerikas jalgpalli mängides saab miljoneid teenida. Kogu Eestimaa vaatas hinge kinni pidades meie vägilase drafti, kas suur mees ikka mahub augu täiteks kusagile sisse. Ja ei oskagi selle peale midagi kosta, spordimeedia on meie noortele uue suhkrumehe valmis meisterdatud, keda juba lutsutataksegi. Milleks meile Kanter? Uus „kaitseliinide staar“ tõmbas treeningmängus vastase liidri maha! Küll need eesti mehed on ikka kanged, ei mingit kasvuhormooni.
Ainult suusatamine on märkamatult kusagile kadunud ja neil ajakirjanikel, kes vähegi sellel teemal suud lahti püüdsid teha, mätsiti see kohe kinni, isegi rahvas ässitati kallale. Mängimisest endast on asi veel kaugel, Ameerika jalgpallis juba niisama läbi ei löö. Sportlaste hulgas levinud terminid: „Treeningmängude maailmameister“ ja „igavesti perspektiivne“ räägivad iseenesest. Tahaks, et need iroonilised sildid meie kodumaast kaugel harjutava mehele alatiseks külge ei jääks ja me ühel päeval ka tõelist uhkust temast kui tippsportlasest kunagi tunneme. Siis oleks ümber lükatud ka väide, et ühele alale käega löönud mees ka mingil teisel alal tippu ei jõua. Elame-näeme. Vastasel juhul oleks neid artikleid „Äripäevas“ mõttekam ilmutada. Numbrid palgalehel ajavad ju tõesti Eesti lugejale hirmu nahka.
Mõttetu pilt Tour de France'ilt
Meie aga vajaksime tänase Eesti spordi valgustamisel hädasti vana head „Spordilehte,“ sest ükski poliitikast üle ujutatud televisioonikanal ei leia kahjuks aega spordielu päevaküsimuste käsitluseks. Treenerite diskussioonid, spetsialistide vaidlused ja valuliste küsimuste esitamised spordijuhtidele oleksid heaks impulsiks eesti spordi edasi arendamisel. Minu teada pole peale „Kuku“ raadio kolme spordiajakirjaniku jututoa muid arvamussaateid meil olemaski, kuigi neist pealiskaudsetest teadmistest koosnevad informatiivsed hinnangud ei täida eelnimetatud rolli. Tippsport vajab sügavamale laskuvaid kriteeriume. Televisiooniga on asi veelgi hullem. Kui mõnes stuudios jutt spordist käibki, siis ikka jalgpalli ümber. Kuidas me küll 2:0 Andorra paksudest jagu saime, kuidas üks või teine keskpärane vutimees Poola tundmatus klubis elatist teenib või Skandinaaviamaal maksudega jändab. Ka siin ei leia ma nende inimeste elu valgustamise juures mingit kasu tulevastele põlvedele. Kas siis paremaid eeskujusid ei leidugi? Mind võõras rahakott ei huvita. Mind huvitavad hoopiski põhjused, miks meie noortekoondis sel aastal U-17 Euroopa kvalifikatsioonil Ukrainale 0:6 ja Saksamaale 1:5 hävitavalt kaotas ja mis meie jalgpallist edasi saab. Sellest vaikitakse, neid põhjusi ei uurita. Selle asemel lükatakse meile mitmeks nädalaks suvel telekast ette Tour de France'i täiesti mõttetu pilt. Järelikult raha ja saateaega leidub! Või omab see hoopiski teist eesmärki, ärimehelikku? Poisid lähevad poodi kohe kalleid rattaid ostma.
Väikse elanikkonnaga riigilt on muidugi ülekohtune oodata sportmängudes rahvusvahelise klassi tulemust, kuid miks Eestis ei ole viimaste aastakümnete vältel ühelgi spordialal keskpärasuse taustast pea välja ajanud ükski tippmängija? Siinkohal nõustun meie spordi uue iidoli, mehe keha ja vaimu saunalaval demonstreeriva Urmas Sõõrumaaga: „Õppides saab targaks, meistriks sünnitakse!“ Tegemist on tõesti sündinud meistriga, kelle hiljutine loeng mehe seksuaalenergia jäävuse seadusest on tulevastele põlvedele väga tähtis. Seda, kui hästi ühel ärimehel seisab, peab iga koolipoiss teadma! Eesti meedia järjekordne meistriteos! Peaks igalt EOK täitevkomitee liikmelt selleteemalise intervjuu võtma ja leheneegrid Sõõrumaa testi läbima panna. Polegi enam ise ammu kolmel sõrmel käte pumpamist teinud, lähen kohe proovima. Kas üldse enam jõuabki? Muidu, vaata ei jõuagi enam mõnda moori külili lükata. Tähendab, olen kogu oma siiamaani elatud elu valesti elanud, nooruses paugutanud, tuult tallanud? Just see avastamata faktor peidab endas eesti spordi realiseerimata potentsiaali, mille otsimiseks spordiajakirjanikele jaksu soovin.
