Korvpalliliidu uus peasekretär Kuhi: meil on struktuur parem kui lätlastel

Koos augustikuuga algas kümme aastat korvpallikoondise mänedžerina töötanud Keio Kuhil uus ametiaeg. Temast sai korvpalliliidu peasekretär.

Värske peasekretäri esimene tööpäev möödub Amsterdamist saja kilomeetri kaugusel asuvas Den Boschi linnakeses. Tal on seljas korvpallikoondise vabaaja vorm, telefon pidevalt käes ning suur arvutikott õlal. Sellisena on ta kõik need aastad koondisega kaasa reisides ja asju korraldades välja näinud. Ja ega tänagi midagi teisiti pole.

Kohtume temaga Den Boschi kesklinnas Kuldse tulbi nimelise hotelli restoranis.

Kas tunned ennast täna kuidagi teistmoodi?
Füüsiliselt ei tunne. Peasekretäri rutiinist olen hetkel väljas ja keskendun mänedžeri ametile.

Aga muidugi olen hakanud ennast uue ametikohaga kurssi viima. Järgmine nädal toimub sekretariaadi koosolek. Koondistemängude lõpuga tuleb esimese asjana käima lükata klubihooaeg. Nii noorte- kui meesteliigad. Taustatöö juba loomulikult käib.

Milline on sinu suhe korvpalliga terve elu olnud?
Ma ei ole klassikalises mõistes korvpallimängija kunagi olnud. Noorena käisin paar aastat Haapsalus korvpallitrennis. Aga spordiinimene olen ma läbi ja lõhki alati olnud ning kõiki alasid elu jooksul teinud.

Leiad sa, et korvpalliliidu peasekretäri ametis võib see, et sa ise korvpallur olnud pole, mingeid takistusi tekitada?
Mis puudutab korvpallialaseid spetsiifilisi otsuseid, siis peasekretär ei ole see, kes neid langetab. Minu töö on sekretariaat korvpalli teenendama panna. Ülesanded annab juhatus ja nõunikeks on treenerid. Tuleb kuulata, mida ütlevad erinevad komisjonid ja treenerite toimkond.

Usun, et korvpallis oldud kümne aasta jooksul olen erinevatelt tasanditelt saanud väga palju infot ja võimeline seda tööd tegema.

Oled korvpallikoondise mänedžeri ametit pikalt pidanud. Kuidas sa selle ameti juurde jõudsid?
Viktor Hütt kutsus mind korvpalliliitu (2001 kuni 2004 Korvpalliliidu peasekretär – autor.) koondise mänedžeriks. Tulin valiktsükli keskel, kaks päeva enne mängu. Visati vette ja vaadati, kas jään vee peale.

Kuidas oled suutnud nii pikalt end „vee peal“ hoida? Pead ju pidevalt hästi läbi saama treenerite ja mängijatega. Lisaks peab korralduslik pool olema laitmatu, sest igasugune väike detail võib suure probleemi tekitada. Mängusärgid, passid, broneeringud jne...

Olen igas mõttes neutraalne olnud. Ma ei ole seotud ühegi klubiga. Ei ole asja, mis sunniks kellegi või millegi kasuks otsustama.

Loomulikult on töös juhtunud igasuguseid asju. Näiteid on palju. Pole esimene ja viimane kord, kui keegi jätab passi maha ja me ootame seda kuskil piiri peal järgi. Õnneks on need kümme aastat läinud ilma suuremate prohmakateta. Muidugi on olnud situatsioone, kus tahad järgmine päev lahkumisavalduse lauale panna. Aga see on vastutusrikas amet.

Ei ole saladus, et juhatus, eesotsas president Jüri Ratase ja Karel Loidega ning paljud treenerid sind sellele ametile kutsusid ja valides toetasid. Kuidas sa ise otsusele jõudsid?

See oli üks olulisimaid asju. Vastasseisu puhul ma ei oleks kandideerinud. Lihtsalt see otsus ei tulnud. Pidasin nõu paljude korvpalliinimestega. Sest kõige tähtsamaid ülesandeid on minul suhelda treenerite ja klubidega, et nendest aru saada ja ühele keelele jõuda.

Kas jätkad mänedžeri ametis ka edaspidi?
Ma ei oska sellele kohe vastust anda. Järgmine nädal saan sekretariaadiga kokku ja see on sisemine tööjaotuse küsimus.

Millised on sinu esimesed soovid ja probleemid uues ametis? Eriti keeruliseks on olukord läinud klubikorvpallis, kus kohalikku meistriliigat segavad erinevad eurosarjad.

See saab olema suuresti minu ülesanne, et need probleemid ära lahendada. Pea kõik klubid mängivad välisarjasid. Need asjad tuleb panna sujuma. Ma ei näe midagi ületamatut, kui kõik üksteisega arvestavad.

Kui keegi tahab kõrgemal tasemel mängida, siis see on tervitatav. Peame lahendused leidma ja kõigiga arvestama. Mina usun sellesse.

Ka tahaks kõvasti hoogu juurde lükata noorte korvpalli ja noorteliigasse. Neid atraktiivsemaks ja sujuvamaks muuta. Teine asi on koolitusi elavdada. Meil on sisest know-how'd piisavalt palju, mida treeneritele jagada. Elavad legendid kõnnivad ju ringi. Tuleb nad võimalikult lähedale tuua.

Kui oluline oli alaliidule U20 EM-i korraldus ja milline on vastukaja?
Sportlikult läks nagu läks. Aga häid asju oli Eesti jaoks väga palju. Rahvusvahelisel tasandil kasvas meie usaldsuväärsus tohutult. Erinevate tasandite inimesed said kontakte luua teiste maade kolleegide ja FIBA-ga. Kui nüüd ringi käid, siis kõik kiidavad: super, hea töö jne!

Oskad sa põhjendada, miks Läti noored nii U20 (EM-i hõbe) kui U18 (EMi neljas) tasandil on jõudnud Eesti ja isegi Leedu eakaaslastest ette.

Ma ei ütleks, et me midagi teistmoodi teeme. Pigem töötab meie struktuur paremini ja ühtsemana. Seal peab midagi suuremat olema. Kas spordisüsteem või see, et nad pikalt spordikoolidega edasi tegutsesid.

Kas usud hoolimata vigastustele hetkel koondise edusse?
Mina olen maksimalist. Ükskõik, kui raskele mängule oleme läinud, olen mina uskunud. Ma usun, et ka mängijad, treenerid ja taustajõud teevad sama moodi. Treenerid ja taustajõud on pikalt koos tegutsenud. Selles mõttes on kõik hästi. Lõpuks võidab alati tugevam.