Laupäeval Eesti ja Läti Delfide duell: meie hetkeseis pole kiita
Seis on halb. Supersünergiatoimetuse meeletusuurest toimetusest suvatses Eesti ja Läti jalgpalli vastasseisule registreerida kõigest kaheksa inimest. See tähendab laupäevaks kõigest ühte varumängijat.
Treeningul oli olukord mõnevõrra rõõmsam, sest tänu allakirjutanud eneseohverdusele saabus mängima ka kümnes inimene. Mängijad tundusid (vähemalt minuga võrreldes) päris asjalikud. Mõni mängija jõudis joosta, mõni lõi kõvasti, mõni oskas väravas hästi tegutseda ja üks oli ka peatoimetaja, keda keegi väga tõugata ei julgenud.
Mängus kehtis reegel, et toimi minu sõnade, aga mitte tegude järgi. Põhiline sõnum oli, et mängime söötu. Põhiline tegu oli, et lööme palli saades kõvasti peale. Üleüldiselt ei tähendanud see sugugi, et mäng oleks halb olnud, sest pall maandus korduvalt väravas ja isegi mina sain löögile, mis on pikalt füüsilisest tegevusest eemal olnud kontoritöötajale suurt võitu. Isegi minust kaks korda suurem ja kümme aastat vanem peatoimetaja suutis rohkem joosta. Rääkimata sportlikest sporditoimetuse tüüpidest, kes tundusid suisa tippsportlase geenidega.
Ühesõnaga on seis enne laupäeva üsna kriitiline. Nimelt suutsin ka vormist väljas mina lüüa treeningmängu jooksul kolm väravat. Järelikult on kaitses seis üsna nadi. 10 tabamuseni kestma pidanud mäng lõpetati ära seisult 6:5, sest väravale lihtsalt ei saadud väga hästi pihta. Seega on ka rünnakul seis nadi. Lisaks sai vigastada peatoimetaja, mis tähendab, et ka suur juht on puudu ja liidriroll on täiesti täitmata. Peale selle kavatsen ka mina õigel mängupäeval sisse magada, kuna pärast mängu keha valutas ja kilomeetrine kodutee Kalevi staadionilt võttis meeletuma aja. Ma ei tea, miks see meeskonnale halb on, aga kuidagi kindlasti.
