Toomas Vabamäe kommentaar: 3 põhjust, miks Kanada GP kujuneb ülipõnevaks
Vaevalt sai vormelitsirkus jalad Euroopas maha, kui jälle vanalt mandrilt putku pani. Seda korda Kanadasse Montreali, Gilles Villeneuve’i nimelisele trassile. Nii Monte Carlos kui ka Montrealis sõidetakse idee järgi tänavarajal, aga sellega nende sarnasus piirdubki.
Ehkki Saint Lawrence jõele Notre-Dame’i saarele ehitatud rada on suhteliselt kitsas ja väljasõidualad enamasti napid, kasvavad kiirused seal peaaegu kosmiliseks. Kui äsjasel Monaco GP-l mõõdeti Jenson Buttonile parimana 289 km/h, siis mullu jõudis toona Sauberit juhtinud Sergio Pérez Montrealis 329 km/h-ni. Aga sellist hoogu võimaldava 1,2-kilomeetrise sirge lõpus ootab salakaval S-kurv koos välisküljel varitseva „meistrite müüriga“. Avariiohtlikke paiku leidub teisigi ja seetõttu saadakse Kanadas harva hakkama ilma turvaautota. Mullu selline imelugu juhtus, aga 2011. aastal läbiti 70 ringist tervelt 32 kollaste lippude all ja vahepeal pandi võistlus üldse seisma. Mis tähendab, et sõidutaktika kavandamisel peab olema väga paindlik, tavaliselt lendavad kõik eelnevalt kokkupandud plaanid kõrges kaares boksihoone taga asuvasse sõudekanalisse.
Tihti üllatajad poodiumil
Selsamal 2011. aastal võitis Jenson Button Montrealis vaatamata viiele boksipeatusele ja läbisõidukaristusele, ning liidrikohagi haaras ta esimest korda alles viimase ringi keskel.
Tihti pääsevad Montrealis piruka ligi keskmikud või isegi autsaiderid, näiteks teenisid nii Jean Alesi kui ka Robert Kubica oma ainsa GP-võidu just Kanadas. Mullu aga seisid autasustamispoodiumi madalamatel astmetel Romain Grosjean ja Sergio Pérez. Mis kokkuvõttes ütleb meile, et pealtvaatajatele on Kanada GP tavaliselt aga väga põnev. Rajal puuduvad laitmatut aerodünaamikat võimendavad kiired kurvid, see-eest leidub seal neli head möödasõidukohta ja mitte nii häid veel omajagu. Tihti tuleb suurtelt kiirustelt kõvasti pidurdada ja madala hoo pealt kiirendada, mis kokkuvõttes kulutab rehvid, eriti tagumised, korralikult ära. Ja piduritelegi on Montreal aasta raskeim katsumus.
Peafavoriidiks Lewis Hamilton
Kuna aerodünaamilisel pidamisel on Montrealis tavalisest väiksem osakaal, pääsevad maksvusele hea vedrustus ja suur tippkiirus. Ja nüüd... samm ette, Lewis Hamilton! Pole mingit kahtlust, et just tema on favoriit number üks. Hamilton on Montrealis startinud viis korda, neist kolmel lõpetanud ja alati seejärel võidušampanjat pritsinud. Samas on katkestamise kaasa toonud avariid olnud üks tobedam kui teine. 2008. aastal sõitis ta boksiteel Kimi Räikköneni seisvale autole tagant otsa, tunamullu üritas peasirgel mõttetult riskantset möödasõitu tiimikaaslasest Jenson Buttonist. Hamilton peaks oma vormeli roolile panema kleepsu kirjaga „To finish first, you must first finish!“ ja selle järgi ka tegutsema, siis oleks pool võitu juba taskus. Seda enam, et Mercedes on viimasel neljal etapil saavutanud neli järjestikust kvalifikatsioonivõidu. Jättes salajase rehvitesti ja sellega saavutatud progressi kõrvale, võiks Montreali rada kapriisse aerodünaamikaga Mercedesele sobida paremini kui eelmised tänavused võistluspaigad.
Ettearvamatud ilmaolud
Kõigele muule lisaks on GP-aegne ilm ettearvamatu. Kui Gilles Villeneuve võitis aastal esimese Montrealis peetud GP (hiljem tema nime saanud rajal), oli õhusooja napilt paari kraadi jagu. Tõsi, toona sõideti hilissügisel, 8. oktoobril. Ent juunikuus on vihm Montrealis sama hästi kui kindel, küsimus taandub lihtsalt sellele, mis ajal ja mis koguses vesi maha tuleb. Seegi kord lubab ennustus vihma nii reedeks, laupäevaks kui ka pühapäevaks.
Kõike kokku võttes on põnevusetendus sisuliselt garanteeritud ning pealegi etendatakse seda meile veel parimal teleajal – pühapäeva õhtul, algusega kell 21. Olge siis elamusteks valmis.
