Šveitsi tenniseakadeemia peatreener: kõik tahavad saada Federeriks, aga see pole reaalne
Koostöö Bühleri ja Eesti alaliidu vahel on kestnud juba paar aastat. Bühler, kes muide on ka Stefanie Vögele - Kaia Kanepi tänase vastase - treener tema juuniorieast, käib Eestis neli korda aastas. See on tal siin juba kaheksas-üheksas kord Tallinnas käia.
Koostööprojektiga on seotud üheksa treenerit Eestist, kellest üks on ka endine maailma 705. reket Mait Künnap, kes tänasel päeval tegeleb Pärnus noorte treenimisega.
"Sellise kaliibriga mehe siin viibimine tähendab meile väga palju ning tuleb kasuks igale treenerile. Kahju ainult, et kõik treenerid sellega veel kaasa pole tulnud. Kohal peaks käima üheksa treenerit, aga käib praegu kaks-kolm. Mõned on võib-olla võistlustega seotud ja ei saa sellepärast tulla, mis on muidugi mõistetav," rääkis Künnap.
Rolf Bühler, Pariisis käivad Prantsusmaa lahtised meistrivõistlused, aga teie olete siin, Eestis. Miks nii?
Ma töötan Eesti tenniseliidu heaks, aitan treenereid koolitada ja laagreid korraldada. Üritame tõsta Eesti tennise taset ning ühtlasi treenerite taset, kes omakorda peaksid seeläbi suutma noormängijaid paremaks teha.
Üritate te ühtlasi meie mängijaid enda akadeemiasse üle tuua?
See ei ole mu eesmärk. Kui keegi tahab, siis muidugi, aga ma ei saa võtta mängijaid nende treenereitelt ära. See oleks oma positsiooni ära kasutamine ning mängijate varastamine. Ma ei tee siin oma akadeemiale reklaami.
Mida teie tenniseakadeemia endast kujutab? On see nagu spordikool?
Akadeemia kuulub Šveitsi tenniseliidule, kes otsustas sellest teha riigi tennisekeskuse. Meil ei ole väga palju mängijaid ning see tehti selleks, et oleks. Üks eesmärk on muidugi liidu vaatevinklist läbi selle raha teenida, rohkem mängijaid Šveitsi treenima tuua. Me ei ole spordikool. Noored käivad normaalsetes koolides, millega meil on muidugi kokkulepped, et nad ei pea seal nii palju kohal käima, aga siiski tavalises koolis.
Mis vanuses teil mängijaid on?
Nad peavad olema võimelised üksi elama. Noorim, kes seal täisajaga elab, on sündinud 1999. Aga meil ei ole vanusepiiri, seal treenivad ka professionaalsed mängijad. Näiteks Vögele harjutab seal, kui ta Šveitsis on.
Huvitav ajastus teie siinviibimisel. Meie esireket Kaia Kanepi kohtub just Vögelega. Jälgite seda matši?
Jah, eile vaatasin. Ma arvan, et Kanepi on parem mängija. Tal on selgelt parem serv ja eeskäsi, kuid ta teeb liiga palju vigu. Aga loogiliselt võttes peaks ta võitma. Tunnen Vögelet hästi. Treenisin teda, kui ta oli 11-16-aastane. Ta töötab väga kõvasti, kasutab sajaprotsendiliselt kõiki oma relvi. Ta on nüüd kuus aastat oma eratreeneriga töötanud ja jõudnud maailma 56. reketiks. Arvan, et top-30 on võimalik.
Miks on tennis Šveitsis nii populaarne?
Sellel on kaks põhjust. Üks on tippmängijad, aga mitte ainult Federer, vaid meil on ka varem tippe olnud. Näiteks Martina Hingis, aga ka teisi. Teiseks: Šveitsis on ligi 1000 tenniseklubi ja 120 tennisekeskust - see teeb kokku päris palju väljakuid. Meil on süsteem üles ehitatud klubitennisele. Klubid kohtuvad omavahel tiimimängudes. Näiteks üle 35-aastased mehed tulevad kokku ja mängivad kuus kuue vastu. Kokku on 54 000 litsentsiga inimest, kes võivad ametlikke mänge mängida.
Ehk siis on selle taga kõva töö, mitte ainult õnn?
Mõlemat on vaja. Meil on hea struktuur ning õnneks ka hetkel head mängijad. Federeri ema on lõuna-aafriklane. Ta oleks võinud hakata esindama ka Lõuna-Aafrika Vabariiki.
Aga te olete õnnelik, et ta valis just Šveitsi...
Mida te Eesti tennise hetkeseisust arvate? Minu arvates ei saaks paremini ollagi. Vähemalt populaarsuse mõttes.
Alati saab olla parem. Teil läheb hästi - kaks mängijad maailma 100 seas. Vaadates teie rahvaarvu, siis statistiliselt ei tohiks teil ühtegi top-100 mängijat olla. Aga alati saab tõsta tennise üldisemat taset. Tuua tennisesse rohkem inimesi. Mitte ainult noori, vaid ka tavalisi inimesi, vanemaid. Aidata treeneritel professionaalsemaks saada, et nemad noorte taset tõstaksid. Korraldada klubidevahelisi võistlusi, nagu tehakse Saksamaal, Austrias, Prantsusmaal. Teha rohkem turniire ning saatma oma parimad mängijad välismaale mängima.
Kuidas teie töö siin reaalselt välja näeb?
Ma tulin siia eelmisel nädalavahetusel. Tahtsin näha alla 14-aastaste turniiri esimest ringi. Koostöös treeneritega leidsime me, et noortel on probleeme väljakul libistamisega. Täna hommikul töötasime selle tehnika kallal: vaatasime, et libistataks õige jalg ees, kuhu keharaskus kandub, selline tehniline töö... Pärastlõunal teeme sama, aga punktidega. Paneme selle võistlussituatsiooni.
Palju jälgite meie tippude tegemisi?
Päris palju. Samuti juunioreid. Püüan alati jälgida selle riigi tennisiste, kellega ma koostööd teen. Samuti jälgin ka Kontaveiti ja Kenneth Raismad.
Kas on üldse võimalik, et meie praegustest tennisistidest jõuaks keegi kunagi Top-10 hulka?
Top-10 on liiga kõrge. Räägime top 200-st. Kui sa suudad välja koolitada top 200 mängija, saab ta juba mängida Grand Slami kvalifikatsiooni. See on alaliidu või akadeemia töö tulemus. Esikümnesse pääsemiseks on vaja õnne. Me ei oleks kunagi arvanud, et Federer jõuab kümne sekka. Noorena arvati, et tal on potentsiaali jõuda 200 hulka, aga keegi ei arvanud kunagi, et ta võiks olla esimene. Ta oli alati metsik tüüp, nagu kõik 16-17 aastased, aga ühel hetkel leidis ta oma tee ning hoidis seda sihikindlalt lõpuni. Teised polnud kunagi nii sirgjoonelised.
Mis juhtub Šveitsi tennisega, kui ta karjääri lõpetab?
Midagi ei juhtu. Me koolitame välja uued mängijad.
Uue maailma esireketi?
Uued top 200 mängijad. Federer on Federer. Ta on unikaalne. Selliseid rohkem ei tule. Me üritame treeneritele ja mängijatele alati öelda, et ärge võrrelge end Federeri või Wawrinkaga. Nad on imelised. Võrrelge Marco Chiudinelliga, kes on maailma 59. See on reaalne. Aga Roger on Roger.
Kuidas te 13-aastastele poistele ütlete, et neist ei saa kunagi Roger Federeri?
Loomulikult tahavad kõik noormängijad Rogeri sarnaseks saada. See on unistus, kuid teine asi on reaalne eesmärk. Iga 13-aastane tahaks olla esireket või lennukipiloot, aga see ei ole reaalne.
