FOTOD: Võrumaa ratsaneiu loodab pääseda paraolümpiale
Võrumaal Sõmerpalu vallas ühe kitsa metsavahetee lõpus asub Raudsepa talu, kus 22-aastane Heleni Juht peab mitut hobust. Teiste seas on ka tema enda ratsu Kredo, kelle selga ronimiseks vajab ta pukki või mõnda kõrgemat kohta, sest Helenil on sünnist saadik vasaku kehapoole lihased ning hüppeliiges teisest kehapoolest nõrgemad. Kuid samamoodi sünnist saadik on Helenil kirg hobuste ja ratsutamise vastu.
„Mu vanaemal olid hobused, aga ratsutamisega keegi otseselt meie peres tegelenud ei ole. Olin ratsutamist näinud ainult telerist ja pildi pealt ning ütlesin juba väiksena, et ma tahaks kunagi ratsutada,” meenutab ta oma kõige esimest hobustega seotud soovi, millest tänaseks on välja kasvanud plaan paraolümpiamängudele jõuda.
Juba kolmandat aastat unistab ta paraolümpiast koos Kredoga, kelle elusaatus ja iseloom vajaksid lausa omaette lugu.
Kredol on nimelt kombeks võistluste eel enne harjutuste sooritamist jonnima hakata ning proovida ratsanikku enda seljast maha kukutada. Kodumaal on nende pihta juba näpuga näidatud: „Näe, need hullud jälle platsis!” Kuid stardiks on Kredo end alati suutnud kokku võtta. Vähemalt seni.
„Ma ei usalda veel tema närvisüsteemi ja suurematel võistlustel ei saa riskida. Sellepärast on mul Lätis üks hobune, kellega ma saaks tähtsamatel võistlustel käia, kui selleks peaks võimalus tekkima,” ütleb Heleni.
Kallis spordiala
Võistlustel käimiseks on aga raha vaja. Ratsutamine on nagu autosport, räägivad asjaosalised ise – välja viib palju, sisse toob vähe. Seetõttu seisab ka Heleni probleemi ees: kust võtta raha, et välismaal võistlemas käia ja olümpiaks vajalikke punkte koguda? Ühe piiritaguse võistluse eelarve on 8000–9000 eurot ning minimaalne aastaeelarve korralike treening- ja võistlusplaanide juures 100 000 eurot. 2016. aasta Rio de Janeiro olümpiarongist kipub Heleni juba maha jääma, sest tema pararatsutajatest sõbrad Lätist on punkte käinud kogumas võistlustel Prantsusmaal ja Belgias, kuhu Heleni rahanappuse tõttu minna pole saanud.
Heleni on isiklikult saatnud sponsorluse soove laiali ligi 50 Eesti ettevõttele, kellest ükski pole positiivselt vastanud. Eesti ratsaliit on lubanud neiut aidata nõu ja jõuga ning osal võistlustel ka stardimaksudega. Eesti invaspordi liit on aga sunnitud nentima, et nende selle aasta eelarves Heleni toetamiseks vahendeid pole.
„Heleni tegi meile ülevaate oma plaanidest ja ootustest aprilli alguseks ehk liiga hilja, et tema toetamiseks meie 2013. aasta eelarvest raha leida. Oleme valmis teda toetama järgmisel aastal, kui ta annab mõistlikul ajal meile oma vajadustest teada,” ütleb Eesti invaspordi liidu juhatuse liige Alar Õige.
Heleni leiab, et sportlasena peaks ta keskenduma trennitegemisele, mitte olema iseenda treener, sekretär ja asjaajaja. „Olen sportlane. Minu asi ei ole projekte kirjutada, vaid mõelda, kui palju ma trenni teen. Nad võiksid mind kasvõi paberimajandusega aidata,” arvab ta ja lisab, et võttis alaliiduga ühendust juba kolm aastat tagasi ning nende venitamistaktika ongi nad praegu sellisesse seisu pannud, kus mugavam on lihtsalt käsi laiutada.
Puudub oskusteave
Heleni unistuse täitumise muudab keerulisemaks tõsiasi, et Eestis puudub pararatsutamise edendamiseks vajalik oskusteave. Ta on siinkandis sisuliselt pioneer, kes peab endale ise teed sillutama ega saa kellegi teise eeskuju järgida. Üht-teist on õppida aga Lätist.
„Pararatsutamine on küll Eesti ratsaliidu üks harusid, kuid sisuliselt oleme sellel alal alles lapsekingades, sest pole sportlasi ega ka treenereid või keskusi, kes sellega tegeleks,” nendib Eesti ratsaliidu peasekretär Siim Nõmmoja.
Heleni kinnitab, et kavatseb järjekindlalt oma unistuse nimel tööd teha ega mitte kunagi alla anda. Ratsutamise mõttes on ta tegelikult veel väga noor, kui arvestada, et vanim olümplane oli möödunud aastal Londonis just ratsutaja – 70-aastane jaapanlane Hiroshi Hoketsu.
„Eks finantsilist abi oleks loomulikult vaja, aga niikaua, kuni ma vähegi jaksan, ajan oma asja edasi ega anna alla! Treenin kasvõi üksi metsa all (praegu külastab teda kord nädalas tuntud Läti treener Inese Kinžalova – G. L.),” lubab Heleni, kelle unistus ei piirdu vaid ühel olümpial osalemisega.
Heleni Juht päästis Kredo magamapanekust
Keerulise iseloomuga Kredo oli alguses Heleni Juhti sõbranna, samuti pararatsutaja Raili Märdini hobune.
„Käisin Raili tallis ratsutamas ja ühel päeval ta ütles, et kui sa Kredoga enam-vähem hakkama saad, võid ta endale võtta. Tänu ühe treeneri abile saimegi temast päris kihvti ratsahobuse, kuid ühel päeval oli sunnitud Raili ta Soome maha müüma,” räägib Heleni.
Saatus viis Kredo ja Heleni kokku umbes poolteist aastat hiljem ühel teisel pool lahte toimunud võistlusel, kus kohalikud olid nõus talle ratsu tasuta tagasi andma. Vastasel korral oleks ta lihtsalt magama pandud. Nii Heleni Kredo koju tagasi tõigi.
Mis on pararatsutamine?
Paraolümpial kujutab ratsutamine endast tegelikult koolisõitu, kus ratsanik sooritab aiaga piiratud väljakul ettenähtud järjekorras harjutusi kolmes stiilis: sammus, traavis ja galopis. Harjutuste järjekorda nimetatakse skeemiks, harjutuste sooritamise kohad on märgitud väljaku äärde tähtedega. Kohtunikud hindavad iga harjutust kümne palli süsteemis, lisaks antakse koondhinded hobuse liikumise kvaliteedi ning ratsaniku istaku ja juhtimisvahendite kasutamise eest.
Ratsutajad jagatakse nelja raskusastme kategooriatesse, Juht kuulub kolmandasse.
