Maaris Meier võitis Portugalis maastikurattamaratoni
Paljukordne Eesti meister ja 2008. aasta üliõpilaste maailmameister maastikurattamaratonis Maaris Meier saavutas hooaja esimese võidu. Saertex Portugal-Edaetech-Lavarinhas klubi esindajana oli ta võidukas 87 km pikkusel Portugali maastikurattamaratonide karikasarja avaetapil.
Eestlastele kuulus koguni kaksikvõit, sest 50 sekundilise kaotusega Meierile oli teisena finišis Marju Kivi (LivePlace by Palegessos-Bicicletas Santiago). Kolmanda koha sai kohalik rattur Tânia Neves, vahendab Rattaprofid. Kokku oli stardis 22 naist.
Maaris Meier kommenteeris sõidu käiku blogis:
Stardist minema, otsisin kenasti kohta pundis, esimesed viis kilomeetrit asfaldil, kergelt tõusis, kuid mitte väga märgatavalt. Siis hakkas tõusma, Ana Antunes oli mul kogu aeg rattas istunud, nüüd liigutas kiiremini ja läks eest. Ma ei tundnud end väga hästi, ei tea kas oli see vähene sooja tegemine või kõhus oli veel toitu liigselt või olin pannud siiski liiga palju riided, käised koorisin alla poole. Igatahes ei liikunud just kõige tempokamalt, minust möödusid veel kaks naist, vahepeal oli natuke laskumist ja hakkas uuesti ronima, kui olin tunni sõitnud, hakkas uuesti alla poole minema paari põntsuga. Hakkasin end paremini tundma, peale veel 40min sõitu enne uut pikemat tõusu, sain just enne tõusu algust kaks naist kätte, siis läks laialt rajalt kitsale kividega tõusule, kuna vihma tibutas ja enne oli ka korralikult sadanud, olid kivid väga libedad, et koguaeg pidi rada kenasti valima ja jõudu õigel ajal rakendama.
Nautisin sõitu, täpselt seda oli treener mulle enne võistlust soovinud. Tunne oli hea, vahepeal hüüti rajalt, et olen teine naine, esimene 4 minuti kaugusel, mõtlesin et ohoo nii kaugel, ok sõidan oma sõitu. Kui olin kaks pool tundi sõitnud hakkas rada alla-üles minema. Oli laskumisi, kus ikka muda ja libedad kivid tegid asja vägagi ohtlikuks. Ühel sik-sak laskumisel paljud panid jala, ma tahtsin ikka sõita, hüüdsin ja hõikasin, kuid ühel kivil, kus ei tahtnud pidurdada, pidin, kuna ees ei antud rada, muidugi läks ratas alt ja olin okaspõõsas, parem külg kõik verine ja kriibitud, uuesti rattale ja siis sain hea hooga juba alla. Seda üles-alla osa nautisin tõesti. Kui võimalus oli, siis kastsin ketti, et liigne muda ketti raami vahele ei kisuks, ratas töötas perfektselt!
Alguse poole olin prillid eest võtnud, kuna ei näinud enam midagi, kuna pori oli nii palju, nüüd aga tegi hullu valu kogu see pori, mis silma lendas, tõsiselt piinlesin vahepeal selle käes. Hakkasin tundma, et natuke tahavad jalad krampi minna, kohe jõin rohkem ja läks paremaks. Olin neli Xenofit geeli kaasa võtnud, need kulusid ära, olin ka müslibatooni võtnud, kuid seda ei suutnud isegi mõttes mäluma hakata. Seal üles-alla osas, ühes punktis öeldi 40sek esimesele, järgmisel tõusul tegin natuke tempot ja nägingi juba ta selga, natuke aega püsis ta meie väikeses pundis, kuid peale ühte kiiret laskumist kadus tagant. Seal raputas väga, see oli üks ainukesi laskumisi, kus tõesti hakkasid juba käed valutama rappumisest, kuid ma jõudsin mõelda, oi kui lahe ja talusin naudinguga seda valu.
Lõpuks nägin Batalha linna kirikut, olin nelja ja poole tunniga 87 kilomeetrit selja taha jätnud ja esimese naisena finišisse jõudnud.
Nüüd määrin kriibitud jalga-kätt ja mõtlen, et kes küll need riided, kingad, varustuse ja ratta peseks, mina rohkem ei jõua... Aga eks ma pean seda kõike ikka ise tegema.
See oli esimene võistlus, kus ka kogu tiim koos oli. Tundsin end nende keskel hästi ja samuti saime uue varustuse kätte. Eriti kena on meistrisärk, selles siis selle nädala lõpus stardis.
