"Lõpuks inimesed unustavad halva ja mäletavad sinust vaid head. See saab olema raske, kuid Clinton saavutas selle," rääkis Armstrong väljaandele Texas Monthly. "Ta on minu kangelane. Ta on sitke tüüp, tark ja ümbritsetud heade inimestega."

Armstrongi ja Clintoni juhtumid on sarnased selle poolest, et mõlemad eitasid algul oma tegu, mis hiljem avalikkuse ees tõendamist leidis. Kuid erinevalt Clintonist eitas Armstrong oma patte rohkem kui kümme aastat ning kaebas inimesi isegi dopingusüüdistuste pärast kohtusse.

Ometi annab Armstrong endale aru, et plekk jääb talle ja tema lähedastele külge igaveseks. "Plekk ei kao kuhugi, mu tüdrukud kasvavad koos sellega. Sellest ei saa kunagi lahti," jätkas Armstrong.

"On päevi kus ma mõtlen, et ma poleks pidanud Oprah'le intervjuud andma. Kuid siis vaatan ma oma lapsi, kuidas nemad käituvad. Ma vaatan, kuidas mu poeg korvpalli mängib ja kui keskendunud tema on. Ma näen seal teistsuguseid inimesi, kui ma ise olin."