Tour du Haut Var: Taaramäe ründas otsustavalt, kuid võitu veel ei tulnud

Täna algas Prantsusmaal kaks päeva vältav minituur Tour Cycliste International du Haut Var-matin (UCI kat 2.1). Sprinteritele sobilikuma reljeefiga 154 km pikkuse avaetapi võitis 2010. aasta grupisõidu maailmameister Thor Hushovd (BMC), kellele järgnesid Tom Jelte Slagter (Blanco) ja Arthur Vichot (FDJ).

Rein Taaramäe (Cofidis) sai peagrupis lõpetades 42. koha. Vähem kui 10 kilomeetrit enne lõppu viimasel raskemal tõusul Taaramäe ründas koos prantslase Hubert Dupont´ga (AG2R La Mondiale). Peagrupp sai jooksikud kätte mõni kilomeetrit enne finišit.

Taaramäe kirjeldab etapi sündmusi Paf.com blogis:

Tänane päev oli üles-alla ilma suuremate tõusudeta, kuid siiski vähese sileda maaga. Kokku tuli tõusumeetreid 1600 – “sile etapp”. Kiirelt, umbes 10 kilomeetriga said jooksikud pundist minema – kolm meest. Edasi toimus 40 km matkamist ja siis pandi äkitselt gaasi ning 50 km hiljem oli juba 8-minutiline vahe tasa sõidetud. Atrõõv oligi käes. Pärast seda hakkas väike sõda uuesti pihta ja grupis oli korralagedus. Väikesed 10-15 mehelised pundid panid kogu aeg plehku, kuid ühtegi minekut kaugele ei lastud, sest ikka ja jälle oli mingi tiim hädas. St meest ees polnud ja pidid rallima, et mehed eest kätte saada. Meil oli õnneks kogu aeg keegi ees, seega probleemi polnud.

Päev oli keskmise raskusastmega, kuid soosis sprintereid. Võimalus oli ka tugevatel sõitjatel, kuna lõpuring – 6 km pikk – oli pool allamäge ja pool ülesmäge. Minul tundus kohe algusest peale jalg hea ja päev-päevalt muutun paremaks. Pärast haigust olin üsna optimistlik, et küll ma jõuan! Kui eelviimast korda ringil 3 km pikkust põntsu sõitsime, siis otsustasin üritajatega kaasa minna. Üks kümnene punt proovis ja saime väikese, võib olla 5 sekundilise vahe peagrupiga sisse. Umbes 1,5 km enne tõusu lõppu vaatasin, et kurat jalg töötab, powerit on ja juhuse hooleks ei tahtnud ma miskit jätta. Nii et üritasin. Panin paar käiku juurde ja kimasin atrõõvist minema. Kaasa jõudis tulla kahjuks ainult üks mees, Ag2r-i ronija Dupont. Kiirelt saime tõusu lõpuks vahe 20 sekundi peale, kuid laskumisel vahe sulas sama kiirelt ja tõusu all – neelaski meid peagrupp. Olenemata sellest, et olin omadega jumala sodi, ei tahtnud püssi põõsasse visata ja punnisin kuni finišini. Veel 300 m enne lõppu oli punt koos, kuid kui tugevad sprinterid tõeliselt kiirendasid, siis ma lõpus enam esiotsa ei näinud.