VÕRKPALLIKOMMENTAAR: Aeg teha midagi suurt

Alles see oli, kui tähistasime Eesti võrkpalli üheksakümneseks saamist - veidi üle kolme aasta tagasi. Varsti hakkab peale suruma uus tähis: Eesti võrkpall 95. Kuidas seda tähistada? Kuidas üldse tähtsaid aastapäevi väärtustada võiksime ja suudaksime? Peaks ju iga võrkpalli harrastaja oma ala põhisündmustest ja -tegelastest kõige olulisemat teadma.

Näiteks seda, kes Eestis võrkpallimängu käivitasid (Noorte Meeste Kristlik Ühing), millal peeti esimesed Eesti meistrivõistlused (1925), millal loodi ülemaailmne võrkpalliliit FIVB (1947), kes eestlastest jõudsid esmakordselt rahvusvahelistele tiitlivõistlustele (Peet Raig, 1966. aastal MM-ile; Aino Huimerind, EM-i hõbe 1955 pluss kahekordne üliõpilaste maailmameister), millal ilmus esimene eestikeelne võrkpalliõpik (1954, autoriks TÜ õppejõud Aleksander Rünk).

Loetelu ei tohiks siinkohal katkeda. Kes on ainsa Eesti võistkonnana tulnud maailma tugevaima võrkpallimaa meistriks? (Tallinna Kalevi meeskond 1968). Kes kirjutasid end ajalukku kui ainsad eestlastest Euroopa meistrid? (Viljar Loor viis korda, 1975-83, Jaanus Lillepuu 1987). Kes on tulnud ainsana maailamameistriks? (Viljar Loor 1978 ja 1982) Kes on ainukese Eesti naisena saanud auhinnakoha Euroopa klubide karikavõistlustel (Anu Karavajeva 1982, Leningradi Spartaki naiskonnas). Millal toimus esimene ametlik rannavõrkpalliturniir Eestis? (1986 juunis Pirital; esimesena kvalifitseerusid olümpiale Avo Keel – Kaido Kreen 1996 ja teisena Kristjan Kais – Rivo Vesik 2008). Millal võeti Eesti FIVB ja CEV-i liikmeks? (1992). Mis aastal mängis Eesti meeskond Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril? (2009 ja 2011)

Paljud tippsaavutused jäävad nimetamata, sest muidu meenutaks kommentaar rohkem statistilist ülevaadet. Hea on teada, kust nimesid ja numbreid otsida (kuigi neid trükisõnas palju ei ole), aga midagi peab kindlasti teadma ka peast. Et poleks häbi, kui ei meenu olümpiavõitja ja absoluutselt kõikide rahvusvaheliste tiitlivõistluste võitja Viljar Loori, Euroopa viitsemeistri Aino Huimerinna ja Peet Raigi nimi.
Raigi nimega seonduv kannab endas kummalist aurat: ta on võitnud vaid ühe suure tiitli, NSV Liidu meistri kuldmedali ja ometi ei paneks kaugeltki kõik asjatundjad teda Loorist tahapoole... Eks ikka enam-vähem samal põhjusel, miks korvpallirahvas ei paneks Aleksei Tammistet tahapoole Anatoli Krikunist, kuigi Krikunil on olümpiamedal ja Tammistel seda pole.

Peet Raigi mälestuseks mängitakse tema sünnikohas Paides juba mõnda aastat, tänavume oli neist kõige kopsakam (korraldajaks poeg Indrek Raig). Aga veel suurem on tulemas, kuna detsembri keskel 2013 tähistatakse Paides Peet Raigi 75. sünniaastapäeva. Ta suri viisteist aastat tagasi. Kuidas hoiame mälestust kaks aastat tagasi lahkunud Loorist?
Loori pole unustatud. Juba on pead kokku pandud, kuidas toimida, et erakordne sportlane kaua meie meeltes püsiks. Tema oskuste tasemel tippturniiri me korraldada ei suuda – või siiski, kui meile antaks kunagi läbi viia EM-i finaalvõistlus?! Korralikul tasemel suveturniir, millel osaleks vähemalt paar Euroopa tippklassi meeskonda, oleks lähiajal tõenäolisem. Aga sel juhul peaks ka Eesti meeskond konkurentsivõimelisem olema. Oma suurmehe meenutusvõistlusel ei tahaks kelleltki suurelt kolki saada.

Eestis kaua kestnud rahvusvahelisi võistlusi (ka NSV Liidu rahvuste esindajate vahel peetud võistlusi võib kõhklemata rahvusvaheliseks nimetada), mis nüüdseks hääbunud, on nimetada mitu: meeste Vana Tooma turniir, naiste Pika Hermanni turniir, Ivan Dratšovi, Raimund Penu (kõik Tallinnas) ja Bernhard Lõhmuse (Pärnus) mälestusvõistlus... Alles on Jaan Gutmanni turniir (Võrus), harrastusspordi formaadi võtnud Aleksander Rünga turniir (Tartus), samalaadne hiidturniir Hiiumaal ja küllap väiksemas mahus veel mõni.
Aeg on küps teha ka üks tõeliselt suur ja kauamängiv.