Õnnelik õnnetus! Hoolimatu džiibijuht rammis profirattur Tanel Kangertit ja jätkas rahumeeli teekonda
Mullu esmakordselt Eesti parimaks jalgratturiks valitud Astana proff Tanel Kangert elas uue aasta teisel päeval Tallinna lähistel üle väga ebameeldiva seiga. Tema seljatagant möödasõitu teinud auto müksas ratturit küljepeegliga ning roolis olnud juht ei tundnud vähimatki huvi, kas Kangertiga ikka oli kõik jätkuvalt kombes. "Esimese reaktsioonina röökisin talle järele paar teravamat fraasi ning püüdsin mölaka sõidukit pudeliga tabada," kirjutab Kangert asju ilustamata Rattaproffide blogis.
Kogu süžee nägi ratturi silme läbi välja järgmine:
2. jaanuari hommikul linnast Saku poole sõites andis minu närv alla, kui mööduv sõiduk suutis mind peegliga müksata ning jätkas muretult oma teekonda – selge märk, et “A-Rühma” elumegavennad ja supercoolid ülelinna kärbsed pole kuhugi kadunud. Et uhke Land Rover Discovery 4 omanik lubatud 50st kiiremini sõitis, siis minu viskerelv sihtmärki muidugi ei tabanud. Järgmised 20 minutit püüdsin aru saada, kas mina olin midagi valesti teinud? Laiasin ma liiga ülbelt ehk sõiduteel? Olin ma tõesti nii tähelepandamatu oma türkiissinises pluusis? Isegi kui ma olen väga aus, lausa kriitiline enda vastu, ei saa ma neile küsimustele jaatavalt vastata. Sõitsin sõiduteel vaid niipalju, et mitte lumesogase teeperve peal ukerdada. Pealegi olid eelnevad autod minust hetk varem mööda mahtunud. Kas oli maasturimehel ehk aastavahetuse tähistamine pikaks läinud? Minu 14 võidusõitja-aasta jooksul pole mul õnneks varasemalt füüsilist puudet ühegi autoga olnud.
Mõtlesin, kas oleks siin kasu ehk miniatuursest kaamerast lenksu peal, mis iga trenni alguses salvestama panna. Samas, mis see süüdistaminegi tagantjärele enam aitab. Me ei ela ometi Venemaal, kus igal jõmmil on õigus oma seadusi kehtestada. Lõpuks võib vaid see, kel teistest suurem auto, end kuidagimoodi turvaliselt tunda. Nagu mingi võidurelvastumine ja hakka või isegi lõpuks BTR-i soomukit Kadaka autoturule otsima minema. Naisel hea turvaline Selveris käia.
Ma ei ole mingi pühak ning tunnistan ausalt, et olen näiteks rattaga sõites ületanud keelava tulega ristmikku ja ma ei julge välistada, et ma seda enam kunagi ei tee. Kui ma tõesti võtan riski ja ületan teed selleks mitte ette nähtud kohas või ajal, sean ma ohtu vaid iseennast. See ei ole muidugi õigustus rikkumisele, kuid üritan piltlikult selgitada, et rattur on liikluses nõrgem pool, ning kui ta vale liigutuse teeb, on ta ise ka tõenäoline kahjukannataja. Meil ei ole vaja isehakanud Chuck Norrised ja superšeriffe, kes kõrvuti paaris maanteed mõõtvale ratturipaarile signaalitavad ning “hoiatuseks” napikaid teevad. Sellised napikad võivad lõppeda kurvalt ning vaevalt see karm šeriff oma karistusaktsiooni tõelist kordaminekut – kraavis viimaseid närvitõmblusi tegevat spordimeest - näha tahab. Me ei pea liikluses üksteisest seibe ja pulki tegema.
Kui pisut üldistada, pean isikliku tähelepanekuna märkima, et millegipärast on välismaiste numbritega veokijuhid viisakamad. Kannatavad oodata ratturi järel vajadusel 10-15 sekundit, et möödasõit turvaliselt teha. Ratturid ei ole üldjuhul nähtamatud – maanteel enda ees gruppi või üksikut sõitjat kohates tuleb roolikeerajal samm ette mõelda ning vajadusel hoog pisut varem maha võtta. Sedasi talitades säästab autojuht ka kütust ning pole vaja hakata päris vaikse hoo pealt taas kiirust koguma. Piltlikult vaadake ratturit kui traktorit või teehooldusmasinat – kiirused on samad, ruumi võtab punt rattureid vähemgi. Neile te ju ei tee napikaid, vehi näpuga või signaalita. Ja ometi võib seal traktoriroolis olla sama mees, kes õhtul selsamal teel rattaga treenib. Kas ta muutus vahepeal kuidagi vähemväärtuslikumaks? Sai temast mingi maanteel vänderdav mõttetu könn, kes omale autot ei suuda osta?
Päev peale minu ehmatust tuli teade ühe Lõuna-Aafrika tippratturi hukust, mis ajendas mind oma mõtteid teiega jagama.
