AINULT DELFIS: Katkend kunagise korvpallistaari Priit Tomsoni raamatust

Nõukogude Liidu koosseisus kahekordseks maailmameistriks ja kolmekordseks Euroopa meistriks tulnud Mehhiko olümpiapronks Priit Tomsonist ilmus elulooraamat "Tomson. Päikesepoiss".

Kuu aega tagasi oma 70. sünnipäeva tähistanud Tomsoni eluloo pani kirja Mart Soidro. Delfi toob teieni mõned katkendid raamatust, täna avaldame esimese neist.

Nii, Priit! Oleme jõudnud 1963. aastasse, mil sinust sai Tartu kalevlane.

Metsar ja Suurkask läksid juba 1962. aasta lõpus ühele tuurile kaasa, mind instituudist veel ei lastud. Aga alates 1963. aasta jaanuarist ühinesin Tartu Kalevi meeskonnaga. Kõigile pandi passi templid, et elame Tartus – selleaegne juhend nägi ette, et kõik pidid olema ühe linna mehed. Lepmets oli vist Kullami, mina ja minu meelest ka Valdu (Suurkask) EPA võimlasse sisse kirjutatud. Nii meist saidki „tartlased“.

Kõhe ei olnud?

Mäletan, et Tartus oli tohutult külm talv. Kusagil 25 kraadi.

Kohanesid kergesti?

Aga mis seal kohaneda? Režiim oli karm: õhtul kõrtsi ja hommikul treeningutele!

Sa liialdad!

Kohanemine läks suhteliselt valutult, sest ega mu elamistingimused Tallinnaski kiita ei olnud.

Esimesed aastad elasime Park-hotellis, hiljem ka bussijaama juures olevas Tartu hotellis.

Algul elasin Park-hotellis ühes toas Valdu, hiljem põhiliselt Tõnniga. Oli ka niisuguseid juhuseid, kui meid paigutati Park-hotelli ühiselamusse ja siis elasime karjakesi ühes toas.

Aga põhiliselt olime siiski hotellis. Meil olid kindlad toad esimese korruse suure saali ees.

Polnud me veel nii kõvad poisid, et oleksime pidanud sviidis elama. (naerab)

Milline nägi välja päevakava?

Hommikune trenn oli kell 11, õhtune viie paiku. Ma ei mäleta, kas Tartus olles oli meil iga päev kaks trenni, aga treeninglaagrites oli kindlasti.

Tartus oli kõik käe-jala juures: hotellist võimlasse paarsada meetrit. Vallikraavi korvpalliplats, kus suviti mängiti, oli otse hotelli vastas.

Kus kohas laagrid toimusid?

1963. aastal oli hästi kuum suvi ja me olime laagris Viljandis. Ühel jalal hüpates sai Trepimäe treppi korduvalt võetud. Kõvasti saime vatti.

Kui Kääriku kompleks valmis sai, olime seal esimesed kliendid. Talvel mängisime veel järve peal hokit ja suusatasime. See võis olla 1964. aasta märtsis, kui Kekkonen Käärikul suusatas.

Tallinnas ei saanudki enam kuigipalju olla. Kooliskäimine hakkas kannatama.

Mängimise eest palka sa siis veel ei saanud, aga õnneks töötas talongimajandus.

Talongid on alati olnud! Põhiliselt käisime söömas sööklas Võit, aga mõni kord ka Edus. Hommikuti sõime tihti ka Park-hotellis. Kes elasid kodudes, neil oli võimalus talongid rahaks teha. Üldjuhul see ka õnnestus. Ma ei mäleta enam, kas päeva peale oli ette nähtud 2.50 või 3 rubla? Igatahes restoranis Volga need kahjuks ei kehtinud. (naerab)

Spordivarustusega polnud vist ka siis kiita?

See oli väga hell teema, sest ketsitööstust praktiliselt ei eksisteerinudki. Mingist aastast hakkas Põhjala siiski ketse tegema. Need olid veel imelikku kollakas-pruunikat värvi. Valge purjeriide ja ümmarguste taldadega, millel oli roomikutega mustrid. Täitsa head jalanõud olid! Enne seda olid meil „imelised“ vene ketsid, mis üldse vastu ei pidanud.

Vanade fotode pealt on näha, et ka teie võistlusdressid oli väga stiilsed. Kivipalluri võistlusvorm kahvatub teie omade kõrval...

Koolis olid meil pikkade varrukate ja punaste numbritega madrusesärgid. Mina olin number 4. TPI-s olid villased rukkilille värvi maikad ja siis olin juba 11. Ka Kalevis ja N Liidu koondises oli see number vaba. Vaid 1974. aastal maailmameistriks tulles olin 12 – ilmselt oli see number jäänud Salumetsast.

Nii et kokkuvõttes mul vedas, sest särkidele tuli numbrid ise peale õmmelda. Kodus sai selle ülesande emale delegeerida, aga koondises tuli ise õmblustööd teha.

Kalevis sai hooaja alguses kaks särki ja nendega pidi hooaja lõpuni hakkama saama. Mõnikord ka kaks hooaega.