ARVAMUS: Võõrtööjõu kasutamisele korvpallikoondises kindel "ei"!
Toetasin mõned aastad tagasi Jaan Montgomery "kodustamise" projekti, kuid paraku osutus 214 cm pikkune väliseestlane pisut lahjemaks kui loodetud. Mees rääkis korralikku Eesti keelt ning tundus oma esivanemate maa esindamisest igati põnevil. Plaan tuua ida poolt Eesti koondisse mängija, kellel puudub igasugune side meie riigiga, on aga suisa jabur.
Argument "aga seda teevad ju kõik" on lapsik ning võrreldav fraasiga "aga vaadake, mida Ansip teeb". Miks peaksime meie tegema sedasama, mida kõik teevad? Miks me ei võiks mängida aumeeste mängu ja välissurve kiuste korvpalli suurmaadele jätkuvalt kohta kätte näidata, nagu tegime äsja lõppenud valiktsüklis Serbia ja Iisraeliga?
Ilmekaima näitena tuleb ilmselt paljudel esimesena meelde mullu Euroopa meistrivõistlustel neljandaks tulnud Makedoonia koondis oma mustanahalise leegionäri Bo McCalebbiga. Nii väga kui ma ka nende võitu Venemaa üle poleks tahtnud näha, ei tundunud nende edu kuidagimoodi "õige". Jäänuks McCalebb tagaplaanile, olnuks lood võib-olla teised, aga paraku tegi just see leegionär makedoonlaste mängu ära ning ilma temata piirdunuks Makedoonia ilmselt alagrupiturniiriga.
Enne kui võõrtööjõudu värbama hakkate, mõelge pisut, kuidas see võib mõjuda koondise sisekliimale. Kuidas suhtuksid meie oma pallurid sellesse, kui üks mees nende kõrval saab koondises mängimise eest palka, nemad aga rügavad puhtalt patriotismist? Ning kas koondise suhtluskeeleks saab siis ühe mehe pärast inglise keel? Jabur ju!
Niipea kui mängu tuuakse leegionärid, pole koondise korvpallil ja klubikorvpallil enam mingit vahet. Teatavasti kasvab süües isu ning nii saab ühest peagi kaks, mis tähendab, et viiest väljakumängijast vaid kolm tunneb sidet selle riigiga, kelle särki ta kannab. Ma ei näe põhjust, miks ma peaksin seda koondist enam toetama.
