Muigamapanev statistika: korvpalli EMil paistavad silma ameeriklased

Euroopa sport on muutunud! Kergejõustikus võistlevad "Vana maailma" lippude all Lõuna-Ameerika ja Aafrika atleedid, Horvaatia jalgpallikoondises brasiillane ning korvpalli EM-kvailifaktsioonis on ilma tegemas USAs sündinud mängumehed.

Varasemalt võeti leegionäre korvpallikoondisse enamasti koha täiteks, et mõnel positsioonil seisu parandada. Nii on see ka nüüd, ainus vahe, et meeste puhul pole enam tegemist koha täitjatega, vaid konkreetsete liidritega, kes meeskonda veavad. Ja nagu Makedoonia täht Bo McCalebb möödunud EMil näitas - päris kaugele.

Käesoleval EM-kvalifikatsiooniturniiril mängib 12 ameeriklast. Turniiri suurim korvikütt on Aserbaidžaani mängumees Charles Davis, kelle keskmine punktisaak on 27. Korralikke esitusi teevad ka Gruusia koondislane Jacob Pullen (16 punkti mängus) ning Küprose Anthony King (15,5).

Bosnia Hertsegoviina on hankinud endale tunriiri ühe mitmekülgsema mängumehe. Zachary King on turniiri parim söödumees (8,0 söötu mängus) ning kolmandal kohal lauapallides (8,8 mängu kohta). Lisaks toob mees keskmiselt 10,5 punkti mängus.

Kõva mees on ka Küprose ääremängija Anthony King, kelle kontosse on kogunenud 15,5 punkti ja keskmiselt 8,8 lauapalli (turniiri 3. tulemus).

Teised ameeriklased: Taylor Rochestie (Montenegro - 6 punkti, 4,2 söötu), Alexander Tyus (Iisrael - 12 punkti, 6,8 lauapalli), Erik Rush (Rootsi - 5,7 punkti), Cedric Simmons (Bulgaaria - 11,5 punkti, 7,5 lauapalli), Stiven Bertt (Ukraina - 10 punkti, 3 söötu), Obie Trotter (Ungari - 7,3 punkti, 4,8 lauapalli, 3,8 söötu), Sean Cunningham (Holland - 2,5 punkti), Jeffrey Viggiano (Itaalia - 3 punkti), Dante Stiggers (Valgevene - 3,5 punkti).

Mida see kõik tähendab?

Kõigepealt - 12 ameeriklast ei ole palju ja üldiselt ei paista nende tegevus platsil teiste eurooplaste kõrval märkimisväärselt silma.

Teiseks - ega hea ameeriklane ei tähenda veel otsest edu. Näiteks Küpros ja Aserbaidžaan asuvad alagruppide viimastel kohtadel. Samas Bosnia pole viiest mängust ühtegi kaotanud. 

Ühelt poolt tuleb loomulikult au anda neile riikidele, kes omal jõul hakkama saavad. Nagu näiteks peale Eesti ka Läti ja oma alagruppi juhtiv Soome. Samas sammuvad teised Euroopa riigid leegionäride toel järjest kõrgemale. Ja seetõttu tekib tahes-tahtmata küsimus - kui Venemaa 2007. aastal Jon Robert Holdeni viskest finaalis Hispaania alistas, kas siis venelaste rõõm selle pärast väiksem oli? McCalebb sai pärast Makedoonia EMil neljandale kohale viimist rahvuskangelaseks...