LONDONI SPORDIBLOGI: Midagi on Eestil olümpiastaadionil puudu!
Kes kümmekond ja pisut enamgi aastat tagasi õhinal Erki Noole tegemisi jälgis, mäletab kindlasti – inglasest kümnevõistleja, kes kahtedel olümpiamängudel lõpetas neljandana, kaks korda jõudis MM-il medalile, kuid kelle täielik potentsiaal jäi vigastuste tõttu ilmselt saavutamata.
Neljapäeval, Londoni olümpia kümnevõistluse teisel päeval kirjutas Macey ajalehes The Guardian kommentaari oma lemmikalast, kus kümnevõistlejate ja Ashton Eatoni kiitmise kõrval meenutas oma nurga alt värvikalt Sydney olümpiamängude eestlastele nii mälestusväärset jõuproovi.
Näiteks viskas Macey nalja, et talle maksid pronksmedali kummikommid, mida ta kettaheite ajal energia kogumiseks sõi, ent mida pakkus ka ameeriklasest sõbrale ja konkurendile Chris Huffinsile. Päeva lõpuks näppas Huffins tema eest pronksi 17 punktiga.
Medalita jäämise kurbust kirjeldab Macey: “Ma pole sellest kellelegi kunagi rääkinud, aga kui ületasin 1500 meetri jooksu järel finišijoone, vaatasin kella ja nägin, et alistasin oma isikliku rekordi kuue sekundiga. Mõtlesin: “Sellest peab piisama!” Siis ilmusid tabloole nimed – esimesena Erki Nool, teisena Roman Šebrle, kolmandana Dean Macey. Olin hakkama saanud. Ülevus hakkas just kohale jõudma, kui tablool toimus muudatus – minu nime asemele ilmus Huffinsi oma. Kui mõtlen tagasi oma elu kõige jubedamatele hetkedele, siis too hetk kuulub just nende hulka. Istusin maha ja raputasin šokeeritult pead. Olin kindel, et oksendan sinnasamasse. Mul kulus kümme minutit, et end koguda ja ajakirjanike ette astuda. Ja kui olin nendega lõpetanud, murdusin täielikult. Kuni tänase päevani on üks mu suuremaid kahetsusi, et olin nii löödud, et ei läinud koos teistega isegi kümnevõistlejate auringile, mis iga võistluse lõpus tavaks.”
* * *
Lugedes neid ridu neljapäeva õhtul Londoni olümpiastaadionil, meenutades Erki Noolele kaasaelamise ja temast kirjutamise ägedaid aegu eesotsas tollesama Sydney olümpiaga, vaadates David Rudisha ja Usain Bolti vägitegude vahepeal kümnevõistlejate, isegi Ashton Eatoni viimase ala kannatusi, tekkis kummaline igatsus.
