LONDONI SPORDIBLOGI: Kanter peabki pronksi üle õnnelik olema, ütleb teadus

Kui üle-eelmisel kümnendil medalivõitjate rahulolu ja õnnetunnet uurinud teadlased näinuks Gerd Kanterit olümpiastaadionil ja hiljemgi Londonis pronksmedali üle rõõmustamas, tekkinuks nende näole võidurõõmus naeratus: me ju ütlesime!

1995. aastal avaldasid uurijad Victoria Medvec, Scott Madey ja Thomas Gilovich uuringu, milles olid vaadelnud Barcelona olümpial medali võitnud sportlaste näoilmeid poodiumil ning analüüsinud nende intervjuusid. Tulemus: pronksmedali võitnud olid üldjuhul õnnelikumad kui hõbemedali kaela saanud.

Psühholoogid oletasid põhjuseks, et hõbemedalivõitjad kalduvad end võrdlema kullasaajaga ning tunnevad, et nad jäid millestki ilma. Pronksivõitjad aga, vastupidi, leiavad sageli rõõmu enda võrdlemisest kõikidega, kes üldse medalita jäid: "Vähemalt võitsin ma medali!"

Seejuures jätsid uurijad töö käigus valimist välja nende alade medalivõitjad, kus medaleid jagatakse turniirisüsteemis finaali ja kolmanda koha mängudega - nende puhul on hõbedane pettumus ja pronksine rõõm eriti lihtsalt seletatav.

"Muidugi ei väida me, et teise koha saamine ja napilt esikohata jäämine tekitab alati vähem rahulolu kui veel tagasihoidlikum esinemine. Aga teiseks tulemine on tihti üsna kahetine õnn. Hästi võistlemine parandab meie enesetunnet: toob tunnustust teistelt, tõstab enesehinnangut ja nii edasi. Samas võib aga kaudselt rahulolu vähendada õnnetu kontrast - et mis kõik võinuks olla," kirjutasid uurijad kokkuvõtteks.

Iga medali lugu on muidugi erinev. Hõbedase Heiki Nabi puhul uurijad õnneks oma järeldustele kinnitust saanud ei oleks.