LONDONI SPORDIBLOGI: miks ei lubatud Latõninal Phelpsile "rekordimedalit" kaela riputada?

Londoni olümpiamängude korraldajatel avanes teisipäeval suurepärane võimalus muuta Michael Phelpsi ajalooline 19. medalivõit tõeliselt südantsoojendavaks ja maagiliseks hetkeks. Aga võitu said muud huvid.

Tänane ajaleht The Times kirjutab, et Londoni mängudel on kohal ka 77-aastane Larissa Latõnina, 18 olümpiamedalit kogunud legendaarne võimleja, kelle rekordi Phelps üle lõi. Latõnina pakkus end väidetavalt ka teisipäeva õhtul Phelpsile rekordmedali kätteandjaks, ent Rahvusvaheline Olümpiakomitee ja ujumisjuhid andsid selle au hoopis Tony Khoury'le, Liibanoni korvpalliliidu kauaaegsele presidendile, Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) liikmele.

Latõnina ja Phelpsi kallistus olnuks õhtule täiuslik punkt, hetk maailma spordiajalukku, aga...

... aga kahjuks on see järjekordne seik reas, mis viitab, et olümpiamängud on omadega suundumas aina valemale teele. Teele, kus olümpiamängude sponsoritele ja spordiametnikele üle maailma varutakse tuhandeid istekohti tribüünidel, mis hiljem tühjalt vastu haigutavad. Kus olümpial võistlevatel sportlastel on keelatud näiteks oma Twitteri-kontol tänada teda aastaid toetanud sponsorit, kui too ei juhtu just olema ka olümpiamängude ametlik sponsor. Kus isegi pisikestel Londoni poodidel või juuksurisalondidel ei lubata olümpiamängude "kojutuleku" tähistamiseks riputada vaateknale postrit, kus ühes lauses sõnad "London" ja "2012". Või, hullem veel, olümpiarõngad.

Kus algseid olümpiaideaale ja -ideed varjutab üks suur äri. Ja kus ROKi liikmed nagu Khoury reisivad mängudele esimeses klassis, omavad alati käepärast BMW-d koos autojuhiga, saavad päevas kulutamiseks 300 dollarit. 

Sportlased ei teeni olümpial osalemise eest teatavasti pennigi. Ja nagu näha, ei saa endale lubada ka tükikest olümpiamaagiat kohas, kus hetk selleks kui loodud.