Vaapo Vaher: Blanci geniaalsus ei leidnud tõestust
Mina omas põhjamaises tahumatuses himustan maskuliinsemat vaatepilti, võitlust, mehisust, löögitugevust, mis teadagi ei välista tehnilist täiust. Muide, ETV telepubliku valitud kaunimate väravate hulgas pole vist ühtki hispaanlaste löödut. Ja tundub, et Barcelona ning Hispaania koondise stiililine nõiavõim ja tarbimisväärtus on pisitasa alanemas, juba leitakse vasturohtu.
Eelnevast johtub, et Hispaania-Prantsusmaa kohtumise eel lootsin ma, et ka prantslastel on miski kontrarelv välja haudutud, nende treener Blanc on ju kohati kergitatud verisulis geeniuse staatusse. Ent nagu prantslaste mäng Hispaania vastu tunnistas, jalgpalliliseks kõrgvaimuks on Blanci veel varavõitu ülistada.
Kohtumise hakatus oli neurootiline, mõlemalt poolt jagus sööduapse rohkem kui täpselt kohalejõudnuid. Kohati näis, et prantslased on oma maneerita ja mõtteta umbropsutamisega suutnud ka hispaanlaste šabloonse kõkspalli halvata. Gallia-mehed olid oma turvaliini üles tõstnud ja tekitasid keskel segadust, kuid neil piisas vaid ainsast kaitsekonarusest, et kaotada võime hallata situatsiooni ja Xabi Alonso koksas peaga ühe hõlpsalt ära. 1:0.
Hispaanlased olid saanud oma ja võtsid edasist juba lõdvemalt, nende vaist kõneles, et kui on tulnud juba üks koll, pudeneb varem-hiljem ka teine. Nüüd pääses ka Prantsusmaa vastaste kasti, silmakargav oli Franck Ribery entusiasm, kuid ülejäänuil nappis väravanälga ja kohainstinkti. Iseloomustus esimesele poolajale — professionaalne igavus.
Teisel mängupoolel oli tajuda prantslaste aktiviteeti, mootorina töötas taas Ribery, kuid kogu edumeelsus umbus täiesti seletamatute valesöötude virr-varri. Praaki toodeti nagu sovetlikus tööstuses. Karim Benzema, too prantslaste jumalus, tegeles platsil justkui sabotaažiga, ikka osutus ta olema seal, kus ei pidanuks, ta passid ei jõudnud pärale, ta otsustustes valitsesid ilmselged loogikalüngad. Ehkki prantslased laiguti valdasid mängu, oli see ikkagi rohkem illusioon. Tõelist kõrgepinget ei tekkinudki. Blanc püüdis vahetustega kütet lisada, kuid sellest polnud abi, sest mänguplaani ei lisandunud muutusi. Prantslaste mängu iseloomustaski miski taktikaline puue, võtmeteema ehk kuidas lüüa värav, jäigi häguseks nii treenerile kui mängijaile. Ja hispaanlaste sisetunne ei petnud neid taas: nad said enne vilet ka teise kolli kirja.
Samas on klaar, et ka Hispaania ei suutnud päriselt hoida stiililist doktriinipuhtust, nende invansioon vastase platsipoolele polnud enam sedavõrd hõlmav, viimastes mängudes ei jätku hispaanlastel enam meelelist teorõõmu. Ei avanenud ka vahetusmehena tulnud Torrese lüüriline mina. Mõlema meeskonna mäng ilmnes pigem mustandi konditsioonis, ainult selle vahega, et Hispaanial säilis veel puhtandi võimalus, prantslastele mõõdetud aeg sai aga otsa. Mulle tundub, et seda aega kingiti neile isegi ülearu, rootslaste hingestatus ja Zlatani meistriklass olnuks hispaanlaste vastu nauditavam jälgida kui gallialaste kivistunud füsiognoomiad.
