Mõlemad on võimsad riigid ja mängisid ründavat ja jõulist jalgpalli. Hispaania tegutses agressiivselt, julgelt, loovalt ja ründavalt. Itaalia mängis distsiplineeritud tugevat kaitset ründavas taktikas.

Kui muidu oleme näinud, et Hispaania vastu loobutakse mängimast, kuna nad suudavad oma mängu niivõrd hästi peale suruda, siis Itaalia alustas kõrge pressiga ja see halvas Hispaania tegevuse tõsiselt.

Itaalia mängis Mehhikole tüüpilist valikut 1-3-5-2 taktikat, millega kohanemine võttis Hispaanial aega. Samas ei olnud Cesare Prandelli säärane valik üllatav, kuna Itaalias kasutavad mitmed klubid sarnast taktikat.

Teise poolaja keskpaigast edasi õnnestus Hispaanial oma mängu paremini peale suruda. Itaalial oli pidevalt kaheksa mängijat kaitses, viis langes kaitseliini, mis jättis hispaanlastele vähe ruumi. Ometi näidati kõrget klassi, sest kaheksa vastase vahelt suudeti leida tee kasti, mida näitas hästi Cesc Fabregasi värav olukorras, kus oldi kuuekesi kaheksa vastu. Giorgio Chiellini tõmmati eriti oskuslikult olukorrast välja, mille Fabregas ära kasutas.

Kui Hispaania mängis positsioonirünnakut, siis Itaalia orienteerus kiirrünnakutele. Samal teel sündis ka Itaalia värav, kus juures Hispaania passiivne tegutsemine selles olukorras oli väga üllatav. Antonio Di Natale liikus tsooni Gerard Pique selja taha, Sergio Ramos üritas tekitada suluseisu, ja itaallane jäigi markerimata ning pääses üks-ühele. Mõlemad näitasid väga kõrget taset ja on minu silmis turniiri üheks favoriidiks.