Ennetusprojektis „Noorsportlaste tervisekontroll spordiga seotud terviserikete ennetamiseks“ toimus 1. jaanuaril 2012 oluline muutus. Ealine piir tõsteti 7-aasta pealt 9-aasta peale ehk nüüd tegeletakse projekti raames 9-19 aastaste noorsportlastega. Miks selline muutus ja millises eas oleks treenival noorsportlasel mõistlik teha esmane põhjalik terviseuuring?

Vanusepiir võiks tegelikult olla veel pisut kõrgem kui 9-aastat, kuid muutusi pole otstarbekas teha liiga järsult. Tõstsime ealist piiri, sest kõik lapsed läbivad niikuinii perearsti juures koolieelse arstliku kontrolli, samuti tehakse kohustuslik tervisekontroll 1. klassis. Lapse kõige kiirem areng eelneb ehk puberteedieale vanuses 10-12 eluaastat, just siis oleks tõsiselt harjutaval noorsportlasel otstarbekas teha esmane põhjalik terviseuuring spordiarsti juures. Loomulikult esineb alati erandeid, osadel spordialadel harjutatakse suurtel koormustel juba üsna varases nooruses ning seal tuleks terviseuuring teha varem.

Miks noorsportlaste arstlikku kontrolli saamine on ikkagi niivõrd probleemne ettevõtmine, et oodata tuleb vahest lausa mitu kuud? Kas Eesti Haigekassa ei panusta piisavalt? Riigi poolt tulev tellimus eeldab ühte numbrit, aga noori, kes kontrolli vajaksid on tegelikkuses oluliselt enam?

Eestis on umbes 80 000 noorsportlast, kes tegutsevad spordikoolide või spordiklubide juures. Eesti Haigekassa ennetusprojekti raames on hetkel rahastatud ca 12 000 noorsportlase terviseuuring. See, kuidas olemasolevate vahenditega noorsportlaste terviseuuringuid läbi viiakse on üksikasjalikult kirjas noorsportlaste terviseuuringute juhises, millega saab tutvuda leheküljel www.sportmed.ee.
Selge on see, et 80 000 noorsportlase terviseuuringute läbiviimiseks olemasoleva projekti raames vahendeid ei jagu. Arvan ise, et olemasolevate vahenditega on noorsportlaste terviseuuringud Eestis täna päris hästi korraldatud, kuid jah kui oleks ennetustegevuseks rohkem vahendeid ja inimressurssi (näiteks spordimeditsiini erialal ei ole juba ligi 20 aastat Tartu Ülikoolis arste ettevalmistatud ja alles sellest sügisest avatakse TÜ-s tõenäoliselt taas kõrvalerialana residentuuri õppe raames spordimeditsiini eriala) oleks ehk võimalik terviseuuringute üldarvu noorsportlastele suurendada. Kuid lõpuks peab ju valitsema mingisugunegi tasakaal aktiivravi ja ennetustegevuse vahel, ei ole võimalik olemasolevat ressurssi meditsiinis kasutada enamjaolt ennetustegevusele, mis teadupärast on üsna kulukas tegevus. Seepärast ongi tehtud võimalikult optimaalne valik nii, et pääseksid terviseuuringutele noorsportlased üle Eesti, kuid jah kogumahus ca 12 000 juhtu aastas.

Spordimeditsiini Sihtasutuse arengukava näeb samas ette, et kümne aasta pärast peaks me suutma põhjalikud terviseuuringud tagada 25 000 noorsportlasele aastas. See on juba selline arv, mis suures mahus peaks tagama koguvajaduse. Peamiseks eesmärgiks on kõikide spordialade noortekoondiste kandidaatide 100-protsendiline kontroll.

Kas erinevatel spordialadel juhtunud äkksurmad seavad kontrollil nende alade esindajad eelisseisusse? Pean silmas jalgpalli ja korvpalli, näiteks. Või võetakse kõiki noorsportlasi ikkagi ühe vitsaga. Kes end enne kirja jõudis panna, see ka arsti juurde saab?

Kindlasti on jalgpallurid ja korvpallurid testitavate osas märkimisväärses ülekaalus, kuid jah peaasjalikult peaksid vastutama kirjapanemise eest treenerid ja lapsevanemad. Kuna treeningrühmades tuleb teha mingigi valik sportlastest, keda terviseuuringule saata, on esmase valiku tegemine treeneri õlgadel. 

Kui palju on praegu Eestis reaalselt kohti, kus noorsportlaste terviseuuringuid tehakse? Ja miks neid on just selline arv, miks mitte rohkem?

Noorsportlaste testimiskohtade puhul on arvestatud regionaalset printsiipi, et kättesaadavus oleks võimalikult ühtlane üle Eesti. Hetkel tehakse terviseuuringuid noorsportlastele Tallinnas, Tartus, Pärnus, Narvas. Lisaks korraldavad Tallinna ja Tartu keskused väljasõite noorsportlaste terviseuuringuteks erinevatesse keskustesse üle Eesti.
Ja veelkord, kui hetkel on vahendeid ja inimressurssi ca 12 000 terviseuuringu läbiviimiseks, siis pole ka mõtet luua hetkel uusi keskusi. Loomulikult on alati võimalik antud valdkonna töökorraldust tõhusamaks muuta ja sel teemal kohtuvadki lähiajal Eesti Haigekassa, Eesti Spordimeditsiini Föderatsioon (kelle kureerida kõneall olev ennetusprojekt on) ja Eesti Perearstide Selts (kes teatud osas ning tingimustel saaks panustada noorsportlaste terviseuuringute ennetusprojekti).