Aivar Pohlak vaeb jalgpalli EM-finaalturniiri ümber toimuva poliitilise kära tähendust
Eesti Jalgpalliliidu president Aivar Pohlak vastab Delfi palvel küsimustele, mis puudutavad poliitikat ja sporti. Ajendiks eelseisvate jalgpalli Euroopa meistrivõistluste ümber keerlevad poliitilise taustaga sõnavõtud.
Saksamaa juhtivad poliitikud, ka jalgpallikoondise peatreener on meedias sõna võtnud seoses EM´i valguses Ukrainas aset leidvate poliitiliste sündmustega. Millest see kõneleb? Kas ollakse mures enda pärast (Saksamaa mängib Ukrainas) või on tõesti kõik hirmsat moodi sisse võetud inimõiguste teemast?
Ühest vastust sellele küsimusele on raske anda.
Endise peaministri vangipanek riigile kahjulike tehingute tegemise eest on kahtlemata haruldane, sest peaminister on ju tegelikult ainult formaalne allkirjastaja ja lepinguid valmistavad alati ette ja kooskõlastavad ikkagi ametkonnad - see on üks mõte.
Teine mõte on see, et mida teavad õigupoolest need reageerijad kogu asjast? Niipalju kui mina aru saan, ei ole olukorra üksikasju sellisel määral avaldatud ja neid ilmselt ka ei avaldataks ühelgi juhul, et sellele oleks võimalik väljaspoolt adekvaatset hinnangut anda.
Kolmandaks olen ise igasuguste seda tüüpi karistamiste vastane, sest vigu juhtub ju alati ja ma usun kindlasti, et Tõmošenko andis Ukrainale endast palju - peaminister polegi teistmoodi võimalik olla.
Ehk siis asja inimliku nurga alt vaadates tuleb paras virvarr.
Kui aga võtta nüüd puhtalt poliitiline vaatenurk, siis näen asja pigem mingit laadi reaktsioonina. Ukraina käitus väga jõuliselt, võites endale ja Poolale ebaharilikuna näiva korraldusõiguse - ära ainult küsi, mida see tähendab - omamata turniiri korraldamiseks Euroopa jaoks harjumuspärasel tasemel vajalikke eeldusi ja nüüd toimuv on selle tagasipeegeldus. Kui Tõmošenkot poleks fookusesse tulnud, oleks probleem tõstatatud kusagilt mujalt.
Küllap on sakslased mingil moel mures ka enda pärast, aga see on kahtlemata pseudoprobleem, kuigi nende endi jaoks on nad logistiliselt ebamugavas olukorras - Saksamaa koondis, nagu enamik teisigi EM-finaalturniiril osalevaid meeskondi, majutub Poolas ja käib Ukrainas vaid mängimas. Samuti ei toeta sakslasi nii võimsad fännide hordid nagu tavaliselt, Ukrainas lihtsalt ei ole, kuhu majutuda, olemasolevate hotellide hinnad on tõstetud kümnekordseks ja ka maanteede ja lennutranspordi olukord ei ole selline, millega sakslased harjunud oleks.
Kas kogu see negatiivne hoiak, mis on tekkinud eelkõige Ukraina poolse korraldusega seab tulevikus oluliselt raskemasse olukorda teised Ida-Euroopa riigid, kes tahaks finaalturniiri korraldada? Miks UEFA peaks otsima probleeme, kui tahtjad "normaalsetest" riikidest on olemas? Seega mõjutab Ukraina ümber toimuv ka Eesti ambitsioonikaid tuleviku väljavaateid või kuidas?
Jah, kahtlemata ja see on kohe kindlasti üks Ukraina ümber toimuva kära tähendusi ehk siis võime kindlad olla, et seda tüüpi riske nüüd mõnda aega ei võeta, mis on mõistagi kahe otsaga asi, sest Poola ja Ukraina arengule mõjus finaalturniiri korraldamine kindlasti väga hästi, eriti kui vaadata maanteedevõrku. Samal ajal on mõistetav, et lääne-eurooplase jaoks, kes moodustab tänu oma maksejõulisusele sellise turniiri põhilise publiku, võivad tekkivad probleemi olla ületamatud - tean, et ka näiteks taanlasi reisib EM-finaalturniirile oluliselt vähem kui tavaliselt, ometi on nemad tuntud pigem "no problem" rahvana.
Ehk siis kui filosoofiliselt on turniiri toomine keerulisematesse olukordadesse hea, siis mingites jalgpallilistes tähendustes ta seda kindlasti ei ole ja võin kinnitada, et UEFA juhthkonnal ei ole ammu ühegi suurturniiriga nii palju peavalu olnud, kui mõni aasta tagasi Ateenas toimunud Meistrite Liiga finaal välja jätta.
Kogu eelnevas valguses saab meie poolt korraldatav U-19 EM-finaalturniir kahtlemata ka mõnevõrra suurema tähenduse.
Kuidas Eesti Jalgpalliliidu president hindab boikoti teemalisi sõnavõtte? Kas poliitikat ja sporti on aus ühe või teise poole tööriistana kasutada?
Erinevates personaalsetes vestlustes on viimastel nädalatel tulnud korduvalt jutuks, kuidas sõnades rõhutatakse pidevalt, et sporti ja poliitikat tuleb hoida lahus, aga tegudes tullakse sellele pinnale ikka ja jälle tagasi. Boikott on negativistlik tegevus ja sellisena provokatsioon järgmisele reaktsioonile ehk siis midagi boikoteerides ei ole kunagi võimalik astuda sammu edasi, selleks tuleb ikkagi minna kohale ja suhelda positiivselt ehk siis võtta osa. Sellisel juhul võib õiges kohas ja õigel moel edastatud sõnumil suuremgi jõud olla.
Multikultuurne ja sooneutraalne Euroopa võib ju teoreetiliselt olla tore unistus, aga tegelikkuses on siiski olemas Idale omane mõtteviis ja Läänele omane mõtteviis ja käitumine nagu ka mehed ja naised.
Selle mõistmine ja sellest lähtumine viib meid kindlasti mistahes lahendustele lähemale kui suurvõistluste boikoteerimine. Õnneks on jalgpall nii oluline, et ühelegi riigijuhile ei antaks meeskonna EM-finaalturniirist eemalejätmist tõenäoliselt andeks ja tegelikult tuleb tõdeda sedagi, et kui ukrainlased välise surve mõjul oma otsust muudaksid, poleks see lihtsalt demokraatlik. Õigluse seisukohalt võib kõik muidugi hoopis teisiti olla.
