Nädal võrkpallis: ärev aeg, kohtuni välja

Võrkpallurid pole sinnamaani veel jõudnud, et kohtunikke maatasa teevad ja – mis veel hullem - kutsuvad mängijad kohtumisele vilemeestega, et üksteist paremini mõista. Võrkpalliski on pukis ja ja võrgu teise otsa all kõigest inimesed, kes aeg-ajalt inimlikke vigu teevad, kuid nende peale ei röögita looma moodi, ei pritsita sülge ega vehita kätega ja nad ei käi mängijatega „sõprust sobitamas".

Kohtunikud eksivad võrkpalliski, kuid juhtub haruharva, kui mängijad käitumiskultuuri iseloomustaval suhtlemisel teatud nivoost allapoole langevad, kohtunikke kõikide kuuldes mõnesse kohta saates. Korvpallis on see nii juba aastaid kestnud.

Pühapäevases Pere Leiva ja Selveri kohtmises Tartus eksis pukikohtunik Olavi Jõesaar korra ühe olukorra hindamisel, kuulas viisakalt protesteerinud mängijad ära ja muutis juba välja kuulutatud otsuse ära. Olukord lahenes pingevabalt, Jõesaar ei lasknud õhkkonnal närviliseks minna, mis oligi tol hetkel peamine. Hindan kõrgelt kohtunikke, kes ei aja iga hinna eest oma õigust taga ja on valmis oma vigu tunnistama. Samas on raske aktsepteerida kohtunikke, kes hakkavad mängijaile pugema, nendega kohtumisi korraldama vms tegema. Pole kahtlust, Jõesaar valdab ka „pealejäämise kunsti“, aga nupuka eksmängijana teab ta väga hästi, mis on tekkinud olukorras parim lahendus. Kohtunikud on sama raskes olukorras nagu mängijad -. nad peavad otsuse langetama väga kiiresti. Ja reeglina õige otsuse, muidu neid kohut mõistma ei lubataks.

Bulgaaria võrkpallimeistrivõistluste finaalseerias sündis pretsedent – tekkis skandaal, mille tulemusena jättis üks finalistidest, Pirini Balkanstroi, kolmandale mängule tulemata ja tiitli pälvis esmakordselt Dupnica Marek Union. Pealtvaatajad olevat käitunud nii halvasti, et riiklik võrkpalliföderatsioon otsustas Pirini meeskonnal lubada mängida kas kodus pealtvaatajateta või teises linnas. Meeskonna juhid otsustasid seepeale üldse mitte mängida ja asja kohtusse anda.

Nii lahendatakse kriis ühes lõuna pool asuvas riigis. Ei kujuta ette, et Eestis midagi sellist juhtuda võiks, sest kultuur on siin teine.

Viimatises Selveri-Pere Leiva mängus sai taas täiskoormuse Järvamaalt pärit 18-aastane sidemängija Keiro Vantsi, kes asendas haigestunud Martti Keelt. See tegi duelli põnevamaks – kuidas suudab kogemusteta varusidemees meistermeeskonna nõudmistega kohaneda? Üllatavalt hästi suutis, eriti esimeses kohtumises Tallinnas. Teises kohtumises hakkasid vead rohkem silma. Aga oleks ka patt tahta uustulnukalt stabiilsust, iseäranis nii noorelt mehelt. Kindlasti saab tema mäng vaid paremaks minna. Ei ole halba heata: Martti Keele haigestumine andis võimaluse Vantsile. Peatreener Avo Keele intervjuust TV6-le jäi kõrva, et ka kolmandaks kohtumiseks ei pruugi poeg platsile naasta, järelikult näeme Vantsi käekäiku veel pikemalt. Noore sidemängija areng on hinnang ka Avo Keele tööle klubis.

Selveri debüüt Venemaa superliigas kas jääb ära või lükkub edasi, see on nüüd selge. Peapõhjus on rahas - eelarve mitmekordistamine käib klubile üle jõu. Ka soomlastest ei saa Venemaa lahtistest meistrivõistlustest osavõtjaid. Mullu liitunud Ukraina ja Valgenevene esindus, vastavalt Harkovi Lokomotiiv ja Minski Stroitel – said 7. ja 13. koha. Kusjuures Harkovi meeskond võib debüüdi maailma ühes tugevamas liigas igati kordaläinuks lugeda. Minski meeskond säilitas koha heas seltskonnas tänu juhendile, mis uustulnukaid superliigast väljalangemisega ei kimbuta. Välja langesid Peterburi Avtomobilist ja Jekaterinburgi Izumrud-Lokomotiiv. Esmakordselt tõusis superliigasse meeskond, kelle päritolu ja ka nimetus paneb nõrgemanärvilised seoseid looma – VK Groznõi, Tšetšeenia esindusmeeskond.

Selveri meeskond pidas Eesti meistrivõistluste esimese mängu küll kodulinnas, aga mitte koduväljakul, Kalevi spordihallis.Üle hulga aja oli vana hea spordihall taas võrkpallurite päralt, selle ehitamisest möödub novembris 50 aastat. Üks Tartu võrkpalluritest ei jätnud kasutamata võimalust spordihalli töötajaid selle võimaluse eest isegi tänamast. Uued mängijad peavad nostalgiapuhanguid tekitava spordihalliga peagi rohkem harjuma, kuna septembris peetakse siin üks EM-2013 valikturniire.

Põltsamaa A-vanuseklassi noormehed tulid eile Eesti meistriks. Kaotuseta, kõiki võites. Palju õnne, see on väärt tegu! Huvitav, mitu neist noortest meestest teavad, kes on Põltsamaalt kõige kaugemale jõudnud võrkpallur. Kas nad on midagi kuulnud Martin Kraanerist, 18-aastaselt NSV Liidu meistriks (1968) tulnud võrkpallurist? Küllap on, vähemalt midagi. 2. veebruril saanuks ta 62-aastaseks. Põltsamaal elab praegugi Kraanerile võrkpallimängu õpetanud Ülo Palk. Noori Eesti meistreid juhendab Toivo Uusna.