Aasta Andrus Veerpalu saagat: Otsus, mida CAS ei tee
Keha õpetamine on ürgaegne vabatahtlik vaev, mille lõpus terendab motiveeriv, sõltuvust tingiv heaolu. Viiulimängija tunneb sama sportlase ja kirjaniku või teadlasega, sest kõik püüavad vahetada personaalse vintsutuse ülistatud meeleheaks. Õnnestumisi hoitakse devalveerumast tüssajate vastase ebasõbralikkusega. Aus mäng või töö, ükskõik kuidas seda keegi nimetaks, on seega üldkultuuriline kokkulepe. Aga kultuuri sisu koos normidega on muutuv.
Kevad on aeg kui üha suurenev arv vanaemasid- ja isasid otsivad ravimikarbist midagi lastelastele konkurentsivõime turgutamiseks. Mõnikord, naljaga pooleks tihkavad nad seda isegi dopinguks nimetada. Dementsuse sündroomiga ajule arsti poolt kirjutatud mälu ja keskendumist turgutav rohi läheb seekord lõpueksami, diplomitöö või sisseastumiskatse soorituseks valmistuva klubi, ehk perekonna esindaja abistamiseks. Mängus, milles teised kuulujärgi seda teevad, on raske vabatahtlikult kaotajaks jääda. Nähtus pole enam uus, sellel on isegi respekti õhkuv nimi – akadeemiline doping. Dopingaineid kasutavad ka õppejõud, teadlased, ettevõtjad ja arstid. Dopingu sõna on korrektne, sest spordis on need ained keelatud. Öelge veel, et sport pole kultuurile midagi andnud.
Elulise võistluse areenil ei kehti inimkonda ilustava üleva spordi toimimiseks loodud reeglid, sest privileegid ja paremus, konkurendile jala taha panemine, poolel teel reeglite muutmine, valituid soosivad salakokkulepped ja ohtlike ravimite ning ergutite kasutamine on kirjutamatuks, kuid igapäevaselt end meeldetuletavaks standardiks. „Energiajookide“ mood kõneleb tõhususe janus ühiskonnast. Siit leiab kaks vastuolulist šablooni. Ühed otsivad diivanilõhnalisele kehale komfortset kuid moekat elujõu eliksiiri, teised haaravad hästi turundatud lubadustest kui õlekõrrest, et konkurentsivõimet piitsutades jätkata masinliku efektiivsuse piiril. Ekstreemsust töös või vabal ajal imetletakse ning ekstreemset poosi austatakse. Ebaõnnestujate üle naerdakse. Neile ei halastata. Sest stressist kurnatud hing on sappi täis ja selle tahaks kellegi peale maha laadida. Üllatavalt sobivad sportlased sellesse rolli suurepäraselt. Kadestatava glamuuri kandjad ei saa ju õnnestumisi kindlustada, sest neile on dopingu kasutamine „keelatud“.
Vanasti kui elu oli kitsim, eeldas vajaliku kauba saamine nutikamat ostjaskonda. Täna on vastupidi, asjade rohkuses on eelistatavam ostjate rumalus ja nende õhukene, kergesti kujundatav väärtusmaailm. Tarbijalikkuse valitsemise ajal annavad toidulisandid jõudu, ilu või tarkust ja spordis kõrgeimaks tabuaineks peetavate anaboolsete steroidide enamus süstitakse kehakuvandi parandajate kerre. Seejuures sugugi mitte kulturistide, vaid kasvaval määral kehvakese kasvu ja kõhnakese olekuga laste vanemate suunamisel, edendamaks võsukeste sotsiaalset apetiitsust. Meretagune mood jõuab suure tõenäosusega ka meile.
Kunagi peeti sporti ühiskonna jaoks väärtuslikuks oma halastamatult sihipärase pingutuse ja õilsa võistlemise loodud eeskujude pärast. Täna vaadatakse sellele pragmaatilise ja keskmisest glamuursema rahateenimise alternatiivina. Aga spordis on endiselt palju neid kes tahavad olla „vanamoodsad“, sellised ausad, eetilised ja õiglased, kuna vaid siis on mäng mängimist väärt. Mäng eeldab usaldust. Usaldus võimendab tootlikkust kuna ei raiska kallist ressurssi turvatunde kindlustamise ülikallistele ja oma ebatäiuslikkuses ebaõiglust külvavatele lahendustele. FIS’i usaldamatus Eesti suusatajate vastu on kasvanud, neid testitakse rohkem. Usaldamatus kurnab ja ajab sügavamale petmise ja eksimise sohu. See puudutab kogu riiki.
Üllatavalt pole siin palju valida, aga enamus pole sellele kindlasti mõtelnud. Seega, võtke kurba tähtpäeva laiema kultuuri vaatevinklist. Olge julged ja tehke endale selgeks mida teie mängus tohib või mitte ning kas, kuidas ja keda karistada. Siis on lihtsam mõista mida siin teevad WADA või FIS ja miks oleme ikkagi õnnetud sõltumata, millise otsuse teeb CAS.
