"Vahepeal käisin siis Prantsusmaal endises F1 keskuses Magny-Cours´is. Seal asub üks maailma modernseim tuuletunnel, isegi nii modernne, et sealsete bosside jutu järgi pidi sarnaseid testimisvõimalusi kogu maailmas olema vaid kahes tunnelis, San Diegos ja nimetatud Magny Coursis. Vastavaid võimalusi kasutatakse siis kiirusspordialade varustuse peal, kus mängib erilist rolli tuuletakistus. Nt ringraja mootorattad, vormelid, ringraja autod jne…Ja kogu see kupatus on seal nii salapärane, et mul ei lubatud seal teha ei pilti ega ka filmi. Nii et pean teid selles osas kurvastama, aga mingid pildid tulevikus peaksin siiski saama, sest keskuse fotograaf klõpsutas seal päris usinasti."

"Esiteks võtsime läbi jooksud, mis meeskonna kasutuses olid ja võrdlesime neid veel konkurentide omadega ja tulemused olid väga head. Siis sain ratta, mille Look on täiesti minule ehitanud ja veidikese disaini ja lahendusi muutnud. Järgnevad tunnid sai seda testitud. Olgu öeldud, et velo on esialgu prototüüp ja Look alles taotleb UCI-lt luba vastava ratta tootmiseks ja enne juunikuud ma sellega sõita ei saa. Kuid suurte väliste muudatustega siiski tegu pole, võhik ilmselt vahest aru ei saakski, aga tulemused olid jällegi paremad kui vanal rattal. Järgmiseks sai testitud erinevaid temposõidu lenksusid. Oleme õigel teel ja kasutasime juba enne parimat. Järgnevalt leidsime rattale parema joogipudeli, mis on jällegi aerodünaamilisem. Järgmine katse toimus kolme erineva kombega ning jälle aste ülesse poole, sest uus kombe oli parim! Veel sai sätitud käte asendit, mis peaks samuti pika eraldistardi ajal mõne sekundi kiirema aja andma. Olgu öeldud, et varustust sai testitud nii vastutuules kui külje tuules. Kõik protsetuurid nägid välja sellised, et mina läksin kasvuhoone-taolisesse ruumi, mille üks sein oli klaasist, mille tagant jälgisid mind Looki spetsialistid, klubi treener, mehaanik, keskuse juhataja ning meeskonna varustuse hankega tegelev inimene. Mina aga ronisin sinna kasvuhoonesse, kus oli vastavate harkide külge kinnitatud minu velo ja istusin selle selga, võtsin possa sisse ja väntasin umbes 100 pööret minutis. Samal ajal küttis keskuse juhataja mulle tuult 45-55 km/h nii vastu kui ka külje pealt erinevate kraadide all ja silme ees olid neil kompuutrid, mis siis näitasid läbi numbrite parimaid lahendusi. Käisin sealt ruumist sisse-välja päev otsa, nt. rattale pandi üks lenks, tehti test, siis tulin välja, samal ajal vahetas mehaanik lenksu ära ja uuesti ja nii terve päev. Sisenesin tunnelisse kell 8.45 hommikul, millest väljusin alles kell 20 õhtul. Hullumeelne tööpäev, aga usun, et see tasub end ära."

"Eelmises blogis mainisin, et kavatsen Eestis kuhugi puhkama sõita. Käisin siis Laulasmaa SPAs. Laulasmaa valisin sellepärast, et otsisin vaikust ja rahu ning uskuge mind, seda seal jagus. Metsa sees, mere ääres, väga ilus ja rahulik koht! Super kehahoolitsused ja erinevad lõõgastusprotseduurid. Jäin puhkusega väga rahule. Olgu öeldud, et rattur on nagu sõdur sõjas, kes ei jäta oma „püssi“ kunagi maha. Ratas sai ka puhkusele kaasa võetud, küll sai sellega ainult matkamas käidud, aga hea enesetunde tekitab seegi.
Mõnus on üle kolme kuu vanu sõpru ja tuttavaid näha ning süüa mõnusat eesti toitu. Nagu juba maininud olen, siis minu näol on tegemist meeletu gurmaaniga ja vahepeal saab üksi lausa viie mehe eest söödud. Näiteks suur karp assortiikomme 5 minutiga süüa või suur Kalevi 300 g šokolaad ühe hetkega ära õgida pole minu jaoks mingisugune probleem. Üllatuseks oli aga see, et nädal aega sarnaste harjumustega elamine kasvatas kehakaalu vaid 1 kg võrra. Tänu sellele ka süümekaid ei teki, kui selliste tegudega hakkama saan. Paljude tippratturite jaoks on ju kaal õrn teema ja minu arust on meist vähemalt 30-40 protsenti päris anorektikud. Senine puhkus on siis olnud aktiivne – lisaks rattasõidule olen käinud jooksmas, ujumas, jõusaalis ja bowlingut mängimas."