Frank Bernhardt: raske uskuda, et minust tulemuste pärast loobuti
28. veebruaril ja 1. märtsil kaotas suurturniiriks valmistuv koondis võõrsil Belgiale skooridega 0:6 ja 1:5 ning kolm päeva hiljem jõudsid Delfini kuuldused, et sakslasest tahetakse kiiremas korras loobuda ja panna noori juhendama EJL-i tehniline direktor Arno Pijpers, keda siinsed fännid tunnevad ka Eesti rahvuskoondise ekspeatreenerina.
„Jälgisime olukorda juba sügisest saadik. Põhjus on väga lihtne. U-19 finaalturniir paneb Eestile suure vastutuse ja me ei pea seda turniiri mitte ainult hästi korraldama, vaid ka väärikalt mängima, mis ei tähenda, et me peaksime selle turniiri võitma. Küll aga ei tohi me sellel turniiril peksa saada,“ ütles Pohlak 8. märtsil, mil treenerivahetuest avalikkusele Eesti meistriliiga hooaja avamisel KUMU kunstimuuseumis ametlikult teatati.
Sakslasele jäeti aasta lõpuni U-21 koondis ning tal tuleb tegeleda ka erinevate noortejalgpalli projektidega.
"On praegu töö juures kiired ajad?" esitan sissejuhatuseks täiesti juhuslikult üle huulte lipsanud küsimuse, mis pole tegelikult sugugi kohane esitada inimesele, kellelt tema suurim projekt on just käest võetud.
"Enam mitte," vastab sakslane pool muigega. Millest paistab siiski selgelt välja pettumus.
Minu jaoks on siiani ebaselge, mis oli teist loobumise peamine põhjus. Oskate teie seda öelda?
Mul on endal raske uskuda, et põhjuseks olid tulemused, sest kui vaadata, mis ma nende viie aastaga tegin – mängisin 11 Balti turniiril, kaheksal kvalifikatsioonturniiril, kahel eliitringi turniiril, lisaks neli sõprusturniiri. See teeb kokku erinevate vanusegruppide peale 25 turniiri, millest ainult ühel jäin nulli peale. Ülejäänutel olen alati punkte saanud. Nende seas oli ka alagrupivõite ning muid soliidseid kohti. Olen kindel, et me poleks ka eelseisval finaalturniiril punktideta jäänud.
Millal Aivar Pohlak teile ütles, et teid vahetatakse välja?
Pärast Belgia mänge. Enne seda polnud sellest juttu tehtud. Situatsioon oli selline: Arno Pijpers tuli tehniliseks direktoriks (detsembri esimestel päevadel – toim), mis tähendab, et temast sai ühtlasi minu ülemus. Ta tahtis alguses ainult meeskonda näha ega midagi eriti palju muuta. Oli selge, et ma juhendan edasi U-19 ja U-21 koondist mõlemat. Kõik pidi minema edasi nii, nagu oli planeeritud.
Seega kuni üle-eelmise nädalani te teadsite, et juhendate U-19 koondist EM-finaalturniiril?
Jah. Pärast Belgia mänge Aivar ütles, et lood on teisiti.
Oli teil enne Belgia mänge aimu, et midagi teie selja taga on toimumas ja midagi tahetakse muuta?
Ei, mitte eriti.
Mis siis ikkagi Belgias juhtus?
Mis juhtus, oli see, et Belgia on meile väga tugev vastane. Kahe mängu kokkuvõttes lasime endale lüüa 11 väravat, millest kuus tulid standardolukordadest. Mis tähendab, et meil on nurgalöökide ja karistuslöökide ajal oma kohtadest kinni hoidmisega suured probleemid. Kui me suudaks neist asjadest kinni pidada, oleks tulemus hoopis teine. Siis me kaotanuks võib-olla 3:0 või 2:1 ja kellelgi poleks midagi öelda.
Belgial mängib mehi põhimeeskondades Prantsusmaa, Inglismaa ja teistes Euroopa kõrgliigade klubides. Meie mängijad pallivad Eesti kõrgliigas. Hannes Anier sai nüüd välisliigasse, aga kui võrrelda meid mängijatega, kes on juba Prantsusmaa tippliigas läbi löönud, siis see ütleb nende kvaliteedi kohta nii mõndagi.
Tahate siis öelda, et sellisele meeskonnale pole häbi kaotada 0:6 ja 1:5?
Loomulikult on see häbiväärne ja minu jaoks suur pettumus. Samuti ka mängijate jaoks, kes istusid pärast mänge riietusruumis, pead norus. Kõigile oli valus nii suureskooriliselt kaotada. Aga peame arvestama, et oleme alles ettevalmistusfaasis. Läksime Belgiasse naturaalsele murule ajal, mil Eestis oli 12-13 külmakraadi. Meie mehed olid klubides alles hooajaks valmistumas, aga neil juba oma liigades 22-24 mängu selja taga. Nad olid sellise stiili ja tempoga harjunud. Olen kindel, et Ukrainas ja edaspidi näeme meie meeskonnalt paremaid tulemusi. Turniiriks on nad kindlasti valmis.
Oleme ennegi ettevalmistusperioodidel suuri kaotusi saanud ja samas turniiril tulemused korras hoidnud, seega ei näe ma nii suurt probleemi Belgiale sellisel viisil kaotada. Me nägime, kus olid meie kitsaskohad ning mida peame tegema, et neid likvideerida.
Olgu, see oli jalgpalliliidu otsus ning jalgpalliliit ei ole ainult Aivar Pohlak. Nagu ma aru saan, peeti sel teemal ka varem läbirääkimisi ja otsus tuli lõpuks selline, nagu praegu olukord on. Treenereid ikka ju vahetatakse. Lõppude lõpuks niimoodi jalgpalliäris asjad käivadki.
Tulles tagasi ikkagi põhjuse juurde... Teie sõnad intervjuus Vikerraadiole olid: „Sportlik pool ehk tulemused ei saa olla selle otsuse taga. Siin on muud põhjused.“ Mida te selle all mõtlesite?
Ma ei saa öelda, millised need põhjused on, sest ma ei tea, mis inimeste peas toimub. Ma ei tea, kust see idee tuli või miks. Ma tõesti ei tea, mis täpsemalt selle taga on.
Maailmast võib palju näiteid tuua, kus vallandamise põhjus peitub suhetes treeneri ja alaliidu presidendi vahel. Kuidas sellega lood olid?
Mul on siiani ning olid ka varem Aivariga head suhted ja vastastikune austus. Mingeid isiklikke probleeme ei ole.
Teil pole siis kunagi härra Pohlakuga mingeid erimeelsusi olnud?
Meil olid võib-olla teatud asjades erinevad arusaamad, aga need ei olnud probleemid, mis võiksid meie läbisaamist mõjutada.
Ning suhted mängijatega olid samuti korras? Vahel võib ju altpoolt tulev hääl jõuda kõige kõrgemale ja sealt siis ringiga vallandamise kujul treenerile tagasi.
Mulle tundus, et kõik oli väga korras. Selge see, et kui sul on 25-30 mängijat, kelle seast valik teha, pead sa võtma vastu otsuse ja mõned välja jätma ning kõik ei saagi selle otsusega alati päri olla. Aga mängijate jaoks on see samuti osa jalgpallbisnisest.
Aga kuidas olid lood suhetega treeningutel?
Meil polnud mingeid probleeme ega olekski saanud olla, sest kui sa töötad professionaalsel tasemel, ning koondis seda paratamatult on, siis peab treener käituma professionaalselt ning mängijad sõltumata oma east peavad samuti teadma, milline on professionaalne suhtumine. Enamus on sellega ju meistriliiga klubides treenides juba harjunud.
U-21 koondis, kes teile veel jäänud on, pole küll enam nii noor, aga rääkides noorematest vanusegruppidest, kellega teil juba töö selja taga on... Kui raske oli Eesti noori jalgpalluri moodi käituma ja mõtlema panna, neid distsiplineerida?
Kui rääkida noortekoondistest alates U-15 astmest, siis on see protsess samasugune igal pool. Nad peavad õppima käituma step-by-step. Mida suuremaks nad saavad, seda rohkem neilt oodatakse. Ma ei ütleks, et Eesti poisid teiste riikide omadest erineks. Ikka on neid, kel on tahet õppida väga kiiresti ning distsipliini ja reegleid järgida. Aga sama normaalne on ka see, et alati on väike grupp või üksik mängija, kes käitub risti vastupidi. Kuid samade probleemide ees on treenerid ka Saksamaal, Hispaanias, Prantsusmaal või Itaalias.
Olete öelnud, et olete jalgpalliliidu otsuses pettunud. Mille pärast kõige rohkem?
See seltskond, 1993. aastal sündinud poisid, kes on nüüd U-19 koondisse jõudnud, on esimene meeskond, mille ma Eestis ise olen alates U-16 tasemest üles ehitanud ja toonud nad sellesse punkti, kus nad praegu on. Tundub, et see on kõige parem noortekoondis, kes meil üldse on. Seega ei saa see, mis ma teinud olen, nii väga vale olla. Tahtsin selle meeskonnaga lõpuni minna, mida iganes see ka ei tähendaks, midagi sel turniiril saavutada ja võib-olla 2013. aastani neid välja juhendada. Aga asjalood on nüüd teised.
Kui raske võib Pijpersil olla nüüd sellises seisus tiimi üle võtta?
Kõige raskem on tema jaoks see, et ta ei tunne mängijaid ja peab selleks aega võtma. See väljendub juba selles, et ta oli sunnitud Ukraina mänguks kutsuma koondisse rohkem mehi, kui tal vaja läheb, sest ta peab nägema neid kõiki. Aga ma usun, et tal on piisavalt kogemusi, et sellest olukorrast välja tulla. Kui ta vajab mingit informatsiooni ja tuleb minult nõu küsima, pole mul probleemi talle seda anda. Aga on ka teised treenerid nagu Marko Lelov ja Ain Tammus, kes tunnevad neid mängijaid samuti väga hästi.
Milliste emotsioonidega te Eestist pärast detsembrit nendele viiele aastale tagasi vaadates lahkute? Kibestumise või pigem heade mälestustega?
See oli väga hea aeg. Arvan, et jõudsime tähiseni, milleni noortekoondised Eestis polnud varem jõudnud ja ehitasime ka noortesüsteemis üldisemalt palju asju üles. Niimoodi hinnates arvan, et tegin selle maa jaoks palju head. Sain siit ka palju kogemusi, mida mul enne siia tulekut polnud.
Olete täiesti kindel, et pärast detsembrit teie lepingut enam ei pikendata?
Jah. Nagu ma aru olen saanud ning mis tuli ka pärast Belgia mängude kõnelusi välja, siis olen siin selle lepinguaja lõpuni ning siis lähevad minu ja jalgpalliliidu teed lahku.
Näete te veel võimalust, et võiksite Eestis treeneritööd jätkata?
Kunagi ei tea, mis tulevik toob, aga minu jaoks näib küll selgelt, et mu järgmine samm peaks olema kusagil mujal meeste jalgpalli juures. Ilmtingimata mitte mõne teise jalgpalliliidu juures, aga võib-olla midagi klubijalgpallis, millega olen varemgi kokku puutunud ja mis on minu jaoks samuti huvitav.
Kus see riik võiks ideaalis olla? Üles Skandinaavia poole, alla Euroopasse või hoopis ida poole?
Ma ei saa seda nii öelda, aga kindel see, et mitte Itaalias või Hispaanias või teistes tugevates Lõuna-Euroopa riikides, kus neil on endalgi palju häid treenereid käepärast võtta. Ma tõesti ei tea... See võib olla igas suunas ja isegi väljaspool Euroopat, aga isiklikult tahaksin küll jääda Euroopasse.
