ARVAMUS: Tarmo, Enar, Sander, Mihkel - olge meheks, jääge koju!
"Mõttetu aja ja karjääri raiskamine," ütleksid mõned. Mina arvan, et ei ole.
Ajaloolise Eesti - Iirimaa play-off kohtumiste koondise nimekirja vaadates leiab sealt vaid ühe mehe nime, kelle koduklubi oli sel hetkel Eesti meistriliigas. Selleks oli Alo Bärengrub, kes pärast kolmeaastast karjääri Norras tuli mullu Nõmme Kaljusse ning sai üheks klubi väärtuslikeimaks kaitsemängijaks. Ning Nõmme/Kadrioru Kaljus jätkab 27-aastane koondislane veel vähemalt kaks aastat. Kahtlemata oli detsembrikuine Bärengrubi lepingu pikendamine Kalju jaoks väga hea tehing.
Võib muidugi öelda, et sel mehel puudub lihtsalt kas ambitsioon või anne välismaal läbi lüüa. Aga kuidagimoodi on ta siiski teeninud ära koondise peatreeneri Tarmo Rüütli usalduse saada rahvusmeeskonda kutsutud kõrvuti meestega, kellest ühte peetakse Eesti enimteenivaks jalgpalluriks (Ragnar Klavan, AZ Alkmaar), üks oli juba viimased 10 aastat Norras kõrgliigas ilma teinud (Raio Piiroja, nüüd Hollandi klubi Vitesse kaitsja) ning üks kuulub praegu kuulsa Šoti klubi Glasgow Rangersi huviorbiiti (Enar Jääger) jne. Näiteid võiks tuua veelgi, aga fakt on see, et ülejäänud kaitsjad (ja ka pookaitsjad ja ründajad) mängisid eelmisel aastal veel välsiklubis.
Selles valguses teeb seda enam rõõmu Tihhon Šišovi naasmine Eestisse. Ning mehele tuleb au anda sõnade eest, millega ta pressiteate vahendusel oma liitumist Kaljuga kommenteeris: “Mul on hea meel, et pärast kaua aega kestnud mängupausi saan lõpuks Nõmme Kalju eest väljakule. Olen Kaljule ja Igor Prinsile väga tänulik, et olen saanud ennast kõik need kuud meeskonna juures vormis hoida. Tahan tänutäheks aidata Kalju kullale ning võita klubi fännide poolehoid." Päris julge avaldus, või kuidas?
Võib arvata, et Šišov otsis ka välisklubi, kuid kui väljavaated selleks otsa lõppesid, ei jäänud tal lihtsalt muud üle, kui Kaljusse tulla, kes tal lahkesti enda juures treenida lasi. Võib nii olla, aga ei pruugi.
Sellegipoolest on Kalju suutnud minus ligi kuu aega enne meistriliiga hooaja algust juba põnevust tekitada. Tasub meelde tuletada, et alles mõned nädalad tagasi käis meediast läbi uudis sellest, et Kaljuga treenib ka Eesti koondise äärepoolkaitsja Sander Puri. Rääkimata sellest, et Kalju mänge tasuks juba vaatama minna kas või Milano Interi kasvandiku Damiano Quintieri pärast, kellel pidavat kaaslaste sõnul olema "hea tehniline baas, kiired liigutused ja ohtlik vasak jalg" (Bäregrubi sõnad). Viimasest nö "ohtliku vasaku jalaga" Eesti meistriliiga mängijast, kes vahepeal Ungaris ilma tegi ja Inglismaale pinki soojendama läks, tuleb kohe veel juttu.
Aga kui nüüd lihtsalt unistada... Oletame, et veebruari kuu jooksul ei leia endale välisklubi ka sellised väärtuslikud vabaagendid nagu Middlesbrogh'st lahkunud Tarmo Kink, Aalesundiga lõpparve teinud ning FC Floraga treeniv Jääger, FC Levadia endine väravamasin Nikita Andrejev, Sheffield Unitedist ära tulnud Mihkel Aksalu ja juba eelnimetatud Sander Puri. Siis mis neil üle jääb? Eks ikka Eesti meistriliigat edendada, mis juba 1992. aastast pealtvaatajate arvu tõusu järele röögib.
Kujutagem korraks ette, et Levadias oleks jälle koos neli aastat järjest (2006-2009) meeskonna võitmatuna hoidnud Kink ja Andrejev, Floras Jääger ning Kaljus lausa terve endiste ja ka praeguste koondislaste armee! Sillamäel lööks karistuslöögist üle müüri ristnurka väravaid Konstantin Nahk. Ning Flora väravas nopiks neid samu palle nurgast ära Aksalu. Uhh... See oleks ju äge!
Niisiis. Tarmo, Enar, Sander ja teised - olge meheks, jääge koju ja lisage vaesesse Eesti Meistriliigasse natuke vürtsi! Kas või pooleks hooajaks, suvel ju jälle võimalus sinilindu püüdma minna.
