AINULT DELFIS: Aavo Pikkuusi elulooraamatust: "Olümpiakuld on aidanud elus olla"
Delfi pakub huvilistele lugemiseks katkeid jalgratturist olümpiavõitja ning maailmameistri Aavo Pikkuusi elulooraamatust „Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas“. Raamatu esitlus toimub neljapäeval, 9. veebruaril kell 15 Tallinnas Viru keskuse Rahva Raamatus. Autogramme jagavad nii raamatu autor Gunnar Press kui Aavo Pikkuus.
Elu justkui vastutuulelaeval
Jalgratturikarjääri lõpetades on Aavo Pikkuus maailmakuulus ja üsna rikas mees. Temas pulbitseb energia, tal on rohkelt sidemeid. Ralliaastad ei halvenda seisu, kuid lisavad ärikogemusi. Käised kõrgele kääritud, alustab Pikkuus enesekindlalt ja süvenenult uusi läbimurdeid.
Igale rallisõitjale oli nõukogude ajal pikemata selge, et isikliku äritegevuseta läbi ei löö. Poest kõiki vajalikke juppe leida oli lootusetu. Ikka tuli sebida mööda laia Nõukogudemaad, vahetada kaupa, kusagilt midagi osta ja kusagil kallimalt müüa või vahetada autoosi naturaalmajanduse korras. Paar tuhat kilomeetrit ehk üks ööpäev sõideti Tartust Togliattisse. Tagasi tuldi nii, et sõiduautokäru kääksuvad vedrud olid asfaldi ligi. Siis tuli õnnis kooperatiivide aeg, mis võimaldas äri legaliseerida.
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist pidas Pikkuus end meheks, kes saab hästi hakkama ka majandustegevusega. Ta asutas firma Pikkuus Sport AS, oli ise juhatuse esimees.
1996. aastal põles Pikkuus Spordi kindlustamata ladu maha.
Ta sai mõne aastaga jalad alla tagasi. Siis vehkis üks müüja kassast raha sisse. Uurijad suutsid varguse mingis ulatuses tõestada, aga firma tegevuse jätkamiseks vajalikku summat polnud niipea võtta. Pikkuus Sport AS lahkus areenilt.
Olümpiakuld on aidanud elus olla
Aastal 1999 kaalus Aavo Pikkuus juba umbes 145 kilo ja tundis, et üks silm ei näe enam hästi. Arstid tuvastasid Maarjamõisas Tartu ülikooli kliinikumis ajuripatsi kasvaja, mis nõudis kohe kirurgilist sekkumist. Kolm aastat hiljem toimus teine, üheksatunnine lõikus. Vahetult seejärel diagnoositi ka suhkurtõbi.
"Mõni on küsinud, kas sellise haiguse puhul oli lõikusel üldse mõtet," imestab Pikkuus. "Vastan, et minu meelest küll. Poleks lõigatud, oleksin loojakarjas."
Küllalt sageli esineb olukordi, kus operatsiooni ja kiiritusraviga ei saa kasvajat täielikult eemaldada. Sandostatini süstid aitavad hoida kasvuhormooni liigtootmist ja kasvaja suurust kontrolli all. Neid oleks tulnud saada vähemalt kolm aastat järjest, iga kuu üks süst. Üks süst maksis 2003. aastal 17 500 krooni. Sportlaste ühenduse juures – aastatel 1989–1995 oli Pikkuus selle esimene esimees – sündis olümpiavõitjale ravimite ostmise fond, annetusi laekus ka muul teel. Spordiorganisatsioonide kõrval olid suurimad toetajad suusamehed Andrus Veerpalu, Mati Alaver, Jaak Mae ja Madis Lepajõe ning mõistagi jalgrattategelased Oleg Ljadov ja Oleg Sapožnin. "Lihtsad inimesed kandsid raha üle ka saja krooni kaupa ja ma olen selle üle uhke," ütles Pikkuus. 2003. aastal võttis spordikangelane vastu elutööpreemia 300 000 krooni. Olümpiavõitjana sai ta tollal 5000-kroonilist kuustipendiumi, mis hiljem kahekordistus.
Paraku ei koosnenud püsikulud vaid süstimisest ning aasta järel oli Pikkuusi maksejõud ammendunud. "Süst oli alati hea, parandas silmanägemist ja kõike muud … Kui süstid jäid ära, läks seis kehvemaks, ka suhkurtõbi elavnes. See ajuripatsi kasvaja näib kõike mõjutavat."
Oma headel päevadel rääkis Pikkuus, et olümpiakullal pole hinda. Raske haiguse ajal läks kuld siiski müüki. Esiotsa kuuldus, et ostja on keegi Läti ärimees, lõpuks sai olümpiatrofee uueks omanikuks advokaat Viktor Kaasik. Mehed jätsid ostu-müügi summad enda teada, kuid Kaasik kinnitas: "Medal on kindlas kohas ja ootab saatust. Ma ei ole medalikollektsionäär, kuid Pikkuusi kulla riigist välja viimist tahtsin vältida."
"Kaasik on toetanud mind pärast kullaostu veel rahaliselt. See medal on aidanud mul sõna otseses mõttes elus püsida!" ütleb Pikkuus suvel 2011.
