Ei, niisugust sporti pole meile vaja, oleks oma kuulsat fraasi korranud kadunud Nikolai Ozerov, nõukogude aja kuulsaim spordiajakirjanik, oma aja tõeline legend. Elanuks Ozerov neljapäeva õhtuni ja juhtunuks Audentese spordihallis hargnenud draamat tunnistama, saanuks ta miljonitele kuulajatele eetrisse paisatud b-tähega sõna eest uue eetrikeelu. Aga meie, seltsimehed tribüünil, laiutasime vaid käsi ja raputasime pead: kuidas nii võib, kas see on tõesti võimalik? Baltikumi parim klubi mängib vahepeal noorte esimese spordijärgu tasemel... On võimalik, auväärsed.

Andke aega, kannatamatud!

Meid esindasid poole põhikuuiku ulatuses noored, kes eksivadki aeg-ajalt oma vanusele iseloomulikult. Jälgigem mängu eel laiali jagatavaid buklette, seal on selverlaste vanus kirjas: Timo Tammemaa ja vahetuseta palli ette ajav Martti Keel 20, arvestataval määral kaasa teinud Andri Aganits 18, episoodiliselt, aga kasutoovalt mängu lülitunud Hindrek Pulk 21, nende kõrval juba vana kalana välja paistev põhimees Meelis Kivisild 21...

Mitte kellelgi neist pole sellisel hulgal rahvusvahelisi kogemusi, mis aitaks kindlustada koha Challenge karikasarja veerandfinaalis, olgu see pealegi Euroopas tugevuselt kolmas (sarja tugevamad klubid pole kehvemad Meistrite liiga nõrgematest). Selles vanuses tehaksegi lapsusi, sellise praktikaga poisid ongi ebastabiilsed ja kukuvad vahel näost, käsist ja jalust ära. Eriti kui üks neist on sidepidaja, mängujuht, väejuhi esindaja lahinguväljal. Kahekümneaastaselt mehekandidaadilt võib tahta andele vastavat esitust, aga igakord ta seda ei suuda – kaugel sellest. Igakord ei saa kindel olla kellegi peale, uskumatuid asju saadavad vahel korda ka kogenud ja pealtnäha külma närviga staarid. Valetavad need, kes ütlevad, et ei karda kunagi.

Me ei kaotanud nõrgemale

Mängus šveitslastega eksisid tõsiselt ja arvukalt ka vanemad mängijad – Kristjan Õuekallas, Martti Rosenblatt, Asko Esna, ka Argo Meresaare vikat leidis lõpuks kivi. Pingutagem ka nende mõistmiseks. Kõik ei tule välja kõige tugevamatelgi. Ma ei usu neid, kes väidavad, et tippmees teeb ka une pealt oma taseme tulemuse alati ära. Ei tee, kukub vahel niisuguse kolinaga, et haara peast.

Värskeim näide, palun. Kaasani Zeniit, maailma tugevamaid klubisid, Venemaa koondise baasmeekond, kaotas paar päeva tagasi Venemaa superliiga idatsooni kõige viimasele meeskonnale, Jekaterinburgi Lokomotiivile 0:3! Klubide MM-i kolmas meeskond võistles osaliselt teise koosseisuga, aga liiderklubi seitsmendad ja kaheksandad kujud peaks ju ka mängida oskama.

Meie Selver ei kaotanud Tallinnas Challenge sarja kõige viimasele. Ameeriklaste ja tšehhiga tugevdatud Šveitsi klubi pole meist nõrgem ega tugevam, pigem enam-vähem samast klassist. Nendesugustega mängides võib kõike ette tulla ja tulebki. Ärgem unustagem, et kordusmäng on veel pidamata, lugu ei ole veel läbi.

Sõit Siberisse?

Varemgi on põgusalt juttu olnud ühest erakordsest ettepanekust. Vene võrkpalli eestvedajad pole loobunud Eesti ja Läti ja võib-olla ka Soome esindusklubi kutsumisest oma superliigasse. Nad tahaks võistlemas näha atraktiivset seltskonda, neid kannustab ka nostalgia oma kunagiste liikmesmaade kaunimate paikade järele. Nende pereliikmed tahaks tulla „oma Läände,“ kus saab hakkama oma keelega ja mis pole sarnane Antalya, Famagusta, Londoni ja sadade teiste läbikäidud kohtadega.

Kas Moskva pakub vastu sõite Siberisse – superliigas on kuus Siberi klubi – või midagi muud, kuuleme lähemalt õige pea. Tänavuse juhendi alusel mängitakse play-offide alguseni kahes tsoonis, kui see süsteem säiliks, kuuluks baltlased eeldatavasti Läänetsooni. Aga juba valjenevad nende hääled, kes tahavad juhendit muuta.

Vene superliigas mängimine oleks superkogemus. Vene võrkpalliliiga on maailmas number üks või kaks. Et teada saada, kumb on kõvem, tuleks tosin meeskonda kummaltki maalt vastamisi panna ja ka siis ei pruugi selguda, kes on etem.

Vene liigaga liitumine on väga kallis – ei kujuta ette, kust see raha võetaks. Aga äkki on venelastel siin revolutsioonilisi ideid pakkuda!?