AINULT DELFIS: "Kui palju võitles Pikkuus oma tõe ja õiguse eest rusikatega?"
Delfi pakub huvilistele lugemiseks katkendeid olümpiavõitja ning maailmameistri Aavo Pikkuusi elulooraamatust „Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas“. Raamat ilmub poelettidele esmaspäeval.
Õnnelik inimene ja tema Oma Lugu
Jalgrattur Aavo Pikkuus on olümpiavõitja ja maailmameister, ent eesti rahva südamed vallutas ta Rahutuuriga. Viie aasta kaks mainädalat kihutas Pikkuus maailma amatööride paremikuga mööda Poola, Tšehhoslovakkia ja Saksa DV teid. Viimsel kui õhtul istusid suured ja väikesed spordisõbrad, ka lihtsad koduperenaised hingevärinal raadio ette, et kuulata uudistesaate lõpus tuurisõnumeid. Igavaid teateid ei tulnud iial. Pikkuus võis võita või kaotada, aga ta võitles alati, ta ei läbinud ühtegi vahe- ega etapifinišit tühja puhkava pilguga.
1977 täitus suur unistus, kui eesti mees võitles kollase liidrisärgi selga esimese etapiga ja kaitses seda Rahutuuri lõpuni.
* * *
See oli valus võit. Liidrit tõrjuti ja tõugati, kolm kukkumist viisid puusalt liha. Hotellitoas lõid kaaslased Pikkuusi voodi kohale veerandmeetrise naela, tugeva lindiga riputasid nad tema jala õhku, sest haavatud puus ei tohtinud voodit puudutada. Siiski sai magada üksnes valuvaigistite ja unerohu toel. Oli hommikuid, kui vägevaimadki konkurendid ei uskunud, et Pikkuus võiks veel stardijoonele tulla.
Aga ta tuli kui ilmutus. Selg sirge, pea püsti, lonkamine varjatud, valugrimass peidetud ähvardava võitlejapilgu taha. Puusale oli kinnitatud salajane rõngasside, mis ei lasknud pükstel haavu hööveldada.
* * *
Pikkuus on õnnelik inimene. Vaesest setu perest pärit poiss sattus joonelt karmi maailma, mida ta vajas ja kus teda vajati.
"Teadsin esimesest rattatreeningust alates, et olen oma koha elus kätte leidnud. Vaimustusin. Juba ratas ise oli suur asi, sadulas olin vaba mees! Aga mulle usaldati võidusõiduratas, seda poleks ema-isa eales jaksanud osta!
Mulle meeldis kõik! Grupisõit ja eraldistart, rasked treeningud ja pikad reisid, vastastest mahajäämine ja järeletulemine, laskumine ja mäkkeminek, kukkumine ja kukutamine, vahe- ja lõpuspurdid, võit ja kaotus, rahva rõkkamine ja treeneri kriitika! See oli minu elu, kus ettemääratust polnud rohkem kui enesest viimase võtmine."
* * *
"1976. aasta Montreali olümpiavõit oli üksiksündmusena ikka kõige tähtsam, nii kirjutasin end spordiajalukku. Liiati oli mul MM-il ja Rahutuuril ju mitu võiduvõimalust, olümpial üks ja ainus. Et meeskonnasõidus jagunes võit nelja mehe vahel … Sellega on nii, et meeskonnasõit tähendab rattaspordis päris oma rida, mis nõuab üksteise täiuslikku tunnetamist ja kus "ime tabamine" toob erilise kaifi."
* * *
Jõuluajal 1978, napp kuu pärast 24. sünnipäeva kuulutati Aavo Pikkuus Eesti aasta parimaks sportlaseks. Viiendat korda!
* * *
Kui palju võitles Pikkuus oma tõe ja õiguse eest rusikatega? Keegi ei jõua kokku lugeda.
Kui mitu korda löödi Pikkuus allumatuse ja otsekohesuse pärast koondisest mõneks ajaks välja? Täpset arvu ei mäleta ka Pikkuus ise.
Kevadel 1981 ei suutnud liidu spordijuhid pidada oma lubadust müüa Pikkuus Itaaliasse profiks. Kohe, kui profisõitjaid juba võitnud Pikkuus sellest teada sai, loobus ta jalgrattaspordist. 26-aastasena!
* * *
Pikkuus võitis rattasadulas kõik tiitlid, kullad ja pärjad, millest amatöörrattur sai unistada. Ent sama palju kui suurest triumfist tuleb raamatus juttu Pikkuusi olelusvõitlusest lapsepõlve poistekambas, halastamatus jalgrattamaailmas, hirmu põlgavas rallisõidus, äris ja treeneritöös. Ning võitlusest raske haigusega.
