Indrek Visnapuu: Kas mulle keerati meelega käru? Ma ei usu...

Delfi pakub lugemiseks ja kaasamõtlemiseks pikema usutluse, tänasel päeval juba Tartu Ülikooli korvpallimeeskonna ekspeatreeneri Indrek Visnapuuga. Kokkusaamisele tuleb Visnapuu reipa olemise ning selge silmavaatega. „Selg on sirgu ja pea püsti. Olud kujunesid lihtsalt selliseks, et tuli lahkumisotsus teha.“

Mis kujul need olud või surve avaldus pärast Pärnuga mängu, et polnud mõistlik jätkata?

Ma ei tundnud otsest survet oma isikule, kuid meeskond ei saanud enam toimida nii nagu oleksin tahtnud, keskkond muutus närviliseks. Meedias oli tekkinud niivõrd negatiivne foon ja kaotus Pärnule süvendas seda veelgi. Nii kurb kui see ka pole, siis ainus trofee, mis sai võidetud, ei vähendanud seda negatiivset fooni kuidagi.
Astusin tagasi, sest Tartu meeskonna ja klubi käekäik lähevad mulle niivõrd palju korda ja ma tahtsin, et see meeskond saaks väärika töökeskkonna ja saaks stabiilselt edasi areneda, teha rahulikult tööd. Usun jätkuvalt, et see kõik, mida me oleme teinud on õige. Oleme panustatud õigetesse asjadesse - igal juhul ma tahaks, et see võistkond jääks Eesti mängijate põhiseks ja kõik need mõtted, mida me oleme tahtnud pikas perspektiivis ellu viia, saavad realiseeritud.

Mis siis ikkagi ei klappinud, et ei läinud selliselt, nagu sa lootsid? Ja see häbiväärne Pärnu mäng.

Pärnu mängust ei ole midagi rääkida. Seal pingiotsal oleksid võinud sellise tulemuse juures (93:99) tegelikult istuda ka sina. Nagu ka varem olen öelnud, siis see mäng šokeeris mind ja sain aru, et mõjud meeskonnale närvilisest tööõhkkonnast on suuremad kui arvasin. Samuti tõdesin, et meeskonnas on võimalik teha teatud tööd, kuid ei ole siiski aega ega võimalust tegeleda mängijate väärtushinnangutega, ega koduse kasvatusega – mina oma karjääri jooksul ei läinud kunagi mängule nii, et oleksin vastasmeeskonda alahinnanud. See on suhtumise küsimus, tuleb aru saada, et ükski tulemus ei ole garanteeritud, seda üritasin meestele ka rääkida. Pärnule pean tunnustust avaldama, sest seal on ka Eesti poisid.

Kas siis ei võiks karistada mängijaid? Teha piltlikult öeldes näidispoomine.

Kui meil oleks Eestis tohutu konkurents mängijate hulgas, oleks ammu erinevaid vangerdusi tehtud. Ma olen selles täiesti kindel, kuid kui kedagi täiesti üles puua, siis mis edasi saab, keda asemele võtta? Ka see on küsimus.

Aga siis ju vohabki Eesti tippklubides karistamatuse mentaliteet. Mängijad mõtlevad, et keda nad ikka minu asemele võtavad ja lasevad, siis kui tahavad, üle jala.

Seda ma olen ju kogu aeg öelnud, et meie kõige suurem puudus on konkurentsi puudus. (ajakirjaniku vaheletorge - Aga karistage siis mehi! Ma ei tea, lükake kuuks ajaks palgata meeskonnast kõrvale ja eks, siis näeb, mis mehest saab. Peaks ju teistele hoiatavalt mõjuma). Ikkagi taandub küsimus sellele, et keda sa asemele võtad. Lihtsalt, keda asemele võtad? Vastus võib olla 4-5 välismaalast. Need välismaalased tuleb nagunii võtta kui tahetakse teha samm järgmisele tasemele, kui tahetakse uuesti tulemuse peale mängida. Võib-olla tänases valguses tulekski tagasi vaadata eelmise aasta Balti liiga tulemusele ja aru saada, kui hea tulemus see tegelikult oli. Vaid kaks välismaalast ja nendest Giorgi Tsintsadze suhteliselt väikese osaga.
Sügisperiood on tavaliselt võistkonna ehitamiseks ja seda on kergem teha kui võistkonnas on olemas liider, eelmisel aastal meil see liider Janar Taltsi näol ka pool aastat võistkonnas oli. Nagu eelmise hooaja lõpp näitas, siis hakkasime Taltsi äramineku järel ikkagi lagunema ja uut liidrit ei õnnestunud mul nii kiiresti kasvatada.

Mille peale siis avalikkuses leilis ollakse? Kas puhtalt tulemuse või ka mingite muude tegurite peale.

Kõik on hakanud pihta suurte tulemuste ootusest, kuid hooaja alguses kõiki neid terviku osi analüüsides oli juba selge, et tuleb nö vaheaasta, kus tulemuste peale ei mängita, arendatakse oma mehi ja tegeletakse muude tehtud muutustega. Tulemuse ootuse kõrvale lisandusid kiiresti spekulatsioonid selle kohta, et kas valitud mängustiil on õige ja arvamust hakkasid ka avaldama need, kes tegelikult korvpalli tehnilise poolega väga kursis ei ole. Lumepall oli veerema pandud. Näiteks eelmisele aastale sarnast kolmikut – Talts, Eziukwu, Allingu meil sel hooajal pole. Ütleks, et vahe praeguse valikuga on isegi drastiline. See kolmik oli korvialuse ja meeskondliku kaitse tugitala. Samas need võimalikud ohud olid meile teada, kuid me tahtsime panustada oma mängijatele (Raadik, Eichfuss). Tegelikkuses oli ju oma mängijatele panustamine strateegiline otsus, mis klubi poolt tehtud. Kuid avalikkusele oli see halvasti kommunikeeritud.
Seega jõuangi teemani, mis üldises plaanis osutus otsustavaks – kommunikeerimine avalikkusega.
See, kuidas me avalikkusele signaale andsime, muutes eelmise aastaga võrreldes meeskonda nõrgemaks, jäeti avalikkuse tulemuste ootus samale tasemele. Samuti ei kommunikeeritud muid muutusi, strateegiaid ja eesmärke täpselt. Arvan seega, et suvine nimevahetus, eurosarjast loobumine, kogu selle info teadvustamise kommunikatsioon oli väga puudulik, segadusttekitav jne. Meilt oodati liiga palju hoopis teistsuguse strateegia ja olukorra juures.

Millele oli peatreeneri lootused siis rajatud. Et keegi noortest tõuseb samale tasemele nagu Talts?

Me ei osanud ette näha Bill Amise niivõrd pikka kohanemisaega ameerika stiilist euroopa korvpallile üleminekul. Samuti ei saanud ette näha, et Timo Eichfuss ja Rain Raadik on nii pikalt sügisperioodil vigastatud. Need on tegurid, mis on selgelt meie käekäiku mõjutanud. Kui Amis oli viimasel kuul vigastatud, siis kasutasime number 4 positsioonil Marek Doroninit. Ilmselgelt kaitse toimib paremini kui Doronin on sellel positsioonil. Siis aga tekivad järgmised nõrgad küljed, näiteks lauavõitlus, kuna Doronin on võrreldes selle positsiooni mängijatega suht pisike. Detaile on tegelikult hästi palju. Miks me selle info taustal mingeid muutusi ei teinud? Kordan veel, minu usk omadesse meestesse oli endiselt olemas, minu eesmärk oli neid arendada ja treenida, kuna tulemus ei olnud niivõrd prioriteetne.

Kas peatreeneri ja mõne mängija vahel oli ebakõla, mis viis üldise moraali meeskonnas alla ja muutis õhkkonna, olustiku väga keeruliseks ehk isegi talumatuks. Ja sealt johtusid juba tahtejõetus, Pärnult tappasaamine ning lõpuks ka sinu lahkumine?

Minu meelest sellist asja meil meeskonnas ei olnud. Kui ebakõla kalduks kogu võistkonnale, oleks see märgatav, selgelt tuvastatav. Ühe mehe pirtsutamisest ei piisa, et kogu meeskonnas moraal alla läheks. Olmeprobleemidega on tulnud selle aja jooksul küll tegeleda, kuid vaatasin neid kui väikseid takistusi ja see on ka igapäevane protsess võistkonnaalade juures. Kas mulle keerati meelega käru? Ma ei usu, ei kogenud mängijate poolt negatiivset suhtumist.

Ma ei saa mängijatele midagi ette heita püüdlikuse osas. Erineva võimekusega inimestele tulevad asjad lihtsamalt kätte, kellele raskemalt,kellele kergemalt, erinevate rollidega kohanemine võib võtta erinevalt aega. Lisaks muidugi väärtushinnangud, mis on igal mängijal endaga kaasas. Treener saab vastavalt oma soovile mängijaid võistkonda kohandada ning suunata ja täiendada nende oskusi, aga väärtushinnangutega tegelemiseks lihtsalt aega ei jää. Töötahe, töömoraal, pühendumus – usun, et need asjad võiksid kodust juba kaasas olla ja see kirg tuleb igaühe enda seest, kas ta tahab olla parim korvpallur või mitte. Seega treenerina saan ainult toetada ja innustada, õpetada.

Nii, et kogu selle negatiivsuse ja sinu lahkumise taga on usk Eesti mängijatesse, kes pole välja vedanud ning klubi väljapoole suunatud kommunikatsiooni puudulikkus?

Omad mängijad ja kommunikeerimine mängisid otsuse tegemisel tõesti suurt rolli. Samas on need laiemalt kokku võttes klubi kasvuraskused. Me oleme tegelikult viimased 2-3 aastat palju panustanud klubi ülesehitamisse ja ma ei pea siin silmas ainult esindusvõistkonda. Varem meil ei olnud klubi, vaid oli puhtalt projektivõistkond. Pühenduti ainult projekti õnnestumisele ja teha oli selgelt vähem kui praegu.Me oleme klubi struktuuride loomisesse ja toimima panemisse viimastel aastatel ikka kõvasti panustanud, mina kaasa arvatud. Projektimeeskondadega kaugele ei jõua, on minu arvamus.Üks aasta on, teine aasta ei tea kas on jne. Seega on tegu täiesti uue situatsiooniga ja hetkel oleme kasvuraskuste etapis. Ka selle klubi ehitamise teema juures tuleb mängu kommunikeerimise teema. Kui see oleks kõik avalikkusele selgelt lahti räägitud, mitte ainult üksikute intervjuude sees väljaöeldud lausetena, siis oleks kindlasti mõistmist rohkem ja negatiivset fooni vähem.
Samas mul on usku oma endisesse meeskonda ja usun, et Tartu sats on võimeline kevadel hambaid näitama ja tegusid tegema.

Mis nüüd meeskonnas muutub, kui sind pole ja peatreeneri kohustused võttis üle senine abitreener Gert Kullamäe?

Minu lootus on, et ta väga palju midagi muutma ja teises suunas keerama ei hakka, kuid teatud muutused on loomulikud. Loodan, et minu vastutuse võtmine annab meeskonnale võimaluse rahulikumalt oma asju teha. Poliitikas on tavaks anda 100 kriitikavaba päeva. Andkem seda ka meeskonnale, see võtaks asjatud lisapinged maha. Võidukohustus on praegu nagunii avalikkuse ootustesse sisse kirjutatud. Soovin Gerdile igati jõudu ja jaksu selle tee käimisel. Suudaks nad tänase mängu võita, oleks kohe lihtsam.

Kui selgub ikkagi, et kuu kahega näiteks ei lähe midagi paremaks, kas sinu arust on mõeldav ka täispuhastuse tegemine? Tuuakse uus peatreener, kes hakkab oma asju tegema ja võib olla hoopis teises suunas.

See on kindlasti võimalik, kuid ma olen enam kui veendunud, et ei lähe halvasti ja sellist stsenaariumi ei pea rakendama.
Eelmisel hooajal läksime ikkagi kompromissile ja püüdsime arendamise kõrval ka tulemust teha. See hooaeg oli planeeritud puhtalt arendamise ja töö aastaks. Aga see kõik on jällegi kommunikeerimata. Publikul on lähtuvalt eelnevatest aastatest kõrged ootused, ehkki meeskond lähtub tänavu muudest aspektidest ja koosseis on siiski teine. Käesoleva hooajaga peaks saama selgeks, kes on praegusest koosseisust suutelised järgmisel hooajal mängima tulemuse peale ja kui palju tuleks hankida lisajõudu. Kas on vaja tuua 2-3 või 5-6 välismängijat. Ma ei tahaks seda tagumist varianti ning seepärast on tänavu ka nii toimitud. Tahan, et Eesti mängijad mängiks ja konkurentsivõimeliselt mängiks.

Kas tänasel päeval midagi kripeldab ka, et mõni otsus, mis tulnuks endal teha, jäi mingil põhjusel meeskonna juures tegemata?

Õnneks mul ei kripelda midagi. Tegin oma tööd südamega ja kirega ning andsin endast igal ajahetkel parima sellises olukorras ja situatsioonis nagu oli. Okei, üks detail ehk, mul on kahju, et hooaja alguses Egidijus Dimsaga leping viimasel hetkel minema läks. Usun, et leedulane oleks olnud hea valik number 4 positsioonile. Ma ei ütle, et Amis on halb valik, aga ta oleks kindlasti kiiremini kohanenud ja mänguliselt võinuks see üldpilti muuta. Samuti on mulle oluline, et Tartul väga hästi läheks, olen ka ise täna kindlasti saalis mängu vaatamas. Olen leidnud hingerahu ja õpin igati saadud kogemusest.