Vastab professor Naomi Loogna:

Taimetoitlust nimetatakse ka vegetaarluseks ehk vegetarismiks. Taimetoitlane tarbib kestvalt toiduks ainult taimi ja taimse päritoluga toiduaineid (teravili ja teraviljasaadused, köögivili, puuvili, marjad, mesi ja suhkur). Vegetaarlase menüüs ei ole loomseid saadusi ega ka seeni.

Vegetaarlaste menüü ei ole siiski ühesugune ning seepärast jagunevad nad alarühmadeks. Neist näiteks vegaarid toituvad vaid juur- ja puuviljadest, kaunviljadest, teristest, pähklitest ja seemnetest.

Fruitariaanid söövad ainult värskeid ja kuivatatud puuvilju, pähkleid ja oliiviõli.

Laktovegetaarlased ja ovovegetaarlased pole täielikult taimetoitlased. Nad söövad lisaks taimetoidule ka piima, piimatooteid ja mune.

Juba A. Paldrock ja A. Audova pöörasid oma kaheköitelises raamatus “Loomulik ravimisõpetus”, mis ilmus 1931. aastal, suurt tähelepanu toitumisele, eelistades ja propageerides Eestis taimetoitu.

Inimeste kaugete esivanemate ahvide toit oli ja on puuvili, marjad, mitmesugused seemned, pähklid jne. Inimeste eellased tarvitasid peale taimetoidu ka linnumune, putukaid, ämblikke ning kui õnnestus mõni väiksem loom tabada, siis harva ka liha.

Söödi kättesaadavaid toite

Toitumine sõltub toiduainete kättesaadavusest, nende tootmise tasemest, ühiskonna jõukusest ja väljakujunenud toitumistavadest.

Kui õpiti küttima, muutus toitumine tublisti, sest hakati sööma jahiloomi. Kui hakati tegelema põllundusega, söödi peamiselt seda, mida kasvatati.

Mitmesaja aasta vanuste sääreluude uurimise põhjal tegid Tallinna Ülikooli teadurid kindlaks, mida meie esivanemad aastasadu tagasi sõid. Keemilised analüüsid näitasid, et Viljandimaa külainimesed sõid peamiselt teravilja ja muud taimetoitu.

Pärnu linlaste toidulaud oli mitmekesisem, sisaldades ka liha ja mereande. Liha söömisele viitas eelkõige suurem tsingi ja vase sisaldus inimeste luudes.

Toidulaud olgu mitmekesine

Inimese hambad sarnanevad kõige enam inimahvide hammastega ja ei sarnane rohusööjate loomade ega kiskjate omadega.

Tervisliku toitumise seisukohalt on taimetoitlus ebasoovitav. Kauakestev taimetoitlus võib tekitada terviseprobleeme, näiteks D- ja B12 vitamiinide vaegust, raua, koobalti ja tsingi puudust, kuid ka häireid kaltsiumsoolade omastamisel. Välja võib kujuneda mõningate amino- ja rasvhapete osaline defitsiit.

Taimetoit on kahjuks ka kalorivaene. Seega peab seda tarbima suuremates kogustes. Nii saab sööja toiduga rohkesti kiudaineid, mis läbivad tema seedekulgla kiiresti ja seetõttu osa toitaineid ei jõua imenduda. Nii langeb imendunud toitainete kehaomaseks muutmise suurem koormus maksale ja neerudele. Muutused organismis tekivad aeglaselt ja varjatult.

Absoluutne taimetoitlus ei sobi lastele, samuti naistele raseduse ja rinnaga toitmise perioodil.

Et toitumine oleks tervislik, peab arvestama inimese individuaalseid vajadusi olenevalt east, soost ja töö või tegevuse iseloomust.

Toit olgu küllaldase kalorsusega, sisaldagu sobivas vahekorras ja koguses kõiki vajalikke toiduaineid. Näiteks valgu defitsiit pidurdab lastel kasvu ja arenemist, täiskasvanutel väheneb vastupanuvõime haigustele.

Toit olgu mitmekesine. Alustage söömist toorsalatist, mida peaks olema vähemalt pool taldrikule tõstetud toidukogusest.

Kindlasti vältige rasva- ja soolarohkeid kiirtoite ning ülesöömist.