Aivar Pohlak: alaliidud toetasid FIFA senist poliitikat
Pikemas intervjuus selgitab Pohlak, mis toimus FIFA telgitagustes ja miks tekkis kogu ürituse ümber Suurbritannia meedias suur kära.
Eelmisel nädalal toimunud FIFA kongressil valiti organisatsiooni presidendi ametisse tagasi Sepp Blatter, kes sai 203st võimalikust 186 toetushäält. Kuidas hääletas Eesti ja mis kaalutlustel?
Mõistagi toetasime Blatterit ja mitte ainult läbi hääletuse, vaid aktiivselt nii FIFA kui ka UEFA tasandil selle nimel tööd tehes. Kui aastad viis-kuus tagasi oli UEFA see organisatsioon, mis vajas uuendamist, siis nüüd on selleks FIFA ja jõudsime teiste Euroopa alaliitudega arutades ja konsulteerides üsna üksmeelsele seisukohale, et Blatter on see mees, kes selle muutuse ka läbi viia suudab. Jalgpall on läänelik mäng, sest temas on ühendatud nii kaasaegses tähenduses edukas rahamaailm kui ka sügavad puuted inimesse, need kaks poolt on ehk kõige enam ühendatud just Euroopas ja sellepärast peame väga oluliseks, et FIFA-l oleks eurooplasest juht nii täna kui ka tulevikus.
FIFA presidendivalimisi saatis suur meediakära, süüdistused ja segadus - FIFA eetikakomitee keelas organisatsiooni asepresidendil Jack Warneril ja täievkomitee liikmel, samuti presidendiks pürginud, kuid sellest loobunud Mohamed bin Hammamil jalgpalliametnikuna tegutseda. Uurimine algatati ka Sepp Blatteri vastu, kuid süüdistused ei leidnud tõestamist. Palun selgita, mis oli selle asja taga?
Kõigepealt tuleb kõnelda sellest, et FIFA on kogu maailma ühendav jalgpalliorganisatsioon, mis tähendab, et see on tõeline kultuuride paabel. Sellest lähtuvalt on mõnevõrra loomulikult, et juhtub ka igasuguseid asju. Sama loomulik on, et probleemid võimenduvad just presidendivalimiste ümber, sest see on olukord, kus hakatakse realiseerima ambitsioone, mida tõepoolest on ühe lihtsa sõnaga võimalik nimetada võimuvõitluseks.
Kusjuures sellel võimuvõitlusel oli kaks tahku, millest üks kujutas endast inglaste kättemaksu Blatterile selle eest, et nad 2018. aasta MM-finaalturniirist ilma jäid ja teine soovi saada Blatteri asemel FIFA presidendiks, seejuures on selge, et kumbki polnud senise FIFA juhi vastu minekuks kuigi tugev argument.
Jah, tõsi on, et ka minuga otsiti siis, kui presidenditoolile pürgijaid oli veel kaks, kontakti eesmärgiga osta häält ja kindlasti ei olnud ma ainus, kellega nii juhtus.
Kas Venemaale 2018. ja Katarile 2022. aasta MM-finaalturniiri korraldusõiguse andmine oli ka FIFA või UEFA sees toimunud diskussioonides Blatteri vastaste argumendiks?
Otseselt ei olnud, kuigi väga selgelt oli aru saada, et kogu inglaste meelestatus lähtus just nimelt sellest. Üldiselt saab jalgpalliseltskond väga hästi aru, et jalgpalli olemine kogu maailma haarav mäng on ala stabiilsuse hoidmisel oluline. Võtame või praeguse Euroopa näite: ajal, mil Lääne-Euroopat tabas finantskriis, tuli siinsele jalgpallile appi just valdavalt Venemaalt ja Araabiast pärit raha, kusjuures kui Venemaa jalgpallihuvi on olnud ajalooline ja loomulik, siis jalgpalli populaarsuse Araabia maades võib julgesti kirjutada vähemalt osaliselt FIFA teeneks. Näiteid ei pea kaugelt otsima - piisab nimetada Manchester Cityt ja Chelseat, samuti Euroopa parima klubimeeskonna FC Barcelona esimest särgisponsorit, kelleks on Qatar Foundation, mille kirjaga särgis hakkab Kataloonia suurklubi mängima alates tulevast hooajast.
Selles olukorras on ülimalt normaalne, et MMi korraldusõigus anti just nendele riikidele. Katari riiigieelarve iga-aastane ülejääk on 30 miljardit dollarit, MMiks vajalike konditsioneeritud õhuga staadionite ehitamiseks kulub neil 4 miljardit dollarit, seega ei saa ka seda projekti mitte kuidagi nimetada kergemeelseks, eriti arvestades, et Katar avab end turniiri ajaks turistidele, mis samuti positiivne.
Kas on õige väita, et FIFA juhtimine on kriisis või oli tegemist lihtsalt läbi meedia toimunud võimuvõitlusega FIFA presidenditooli nimel?
FIFA juhtimine ei ole kindlasti kriisis - lihtsalt organisatsiooni olemusest lähtuvad probleemid võimendusid üksteise järel tulnud MMi korraldajate ja FIFA presidendi valimisteks. Kes jälgis kongressiga seonduvat maailma, aga eriti Suurbritannia meedia vahendusel, sellele võis jääda mulje, nagu oleks midagi rippunud kogu aeg õhkõrna niidi otsas, aga tegelikult oli olukord väga rahulik ja Zürichisse kogunenud alaliitude delegatsioonid esitasid algusest peale selget ja kindlat toetust senisele poliitikale. Ehk siis taas kord tuleb tõdeda, et pilt, mida olukorrast püüti maalida, erines oluliselt tegelikkusest ehk siis meediat püüti taas kasutada ära protsesside suunamiseks, kuigi ta peaks pigem olema protsesside kirjeldaja rollis.
Kas on midagi olulist, mida sooviksid FIFA kongressi kohta veel lisada?
Jah, tahaksin rääkida sellest, et FIFA kui kogu maailma jalgpalli ühendava organisatsiooni koosolekul oli esindatud sisuliselt tervel maailm - 208 liikmesliitu olid paigutatud istuma tähestiku järjekorras ja korduvalt olime hädas, et leida nende hulgast eurooplasi ehk siis väga selgelt oli aru saada, kui väikest ja äärmuslikku osa kogu maailma mastaabis esindab valge Vanast Maailmast pärit inimene. Kahtlemata tundsin ennast mõnes olukorras imelikult hoolimata sellest, et olen enda arvates laia silmaringiga inimene ja sõnastasin kogu selle suure suhtlemise käigus enda jaoks mõtte, et enese ebamugavalt tundmine on normaalne, eriti siis, kui kuulud selgesse vähemusse - kõnelen praegu kultuurilistest tähendustest -, aga seda ebamugavustunnet ei tohi lasta üle kasvada halvustavaks suhtumiseks.
Paralleele võiks tõmmata isegi näiteks Nõukogude Liidu lagunemise järel alanud ja kuni tänaseni kestva olukorraga, kus osa Eesti nn eliidist peab meid paremaks isegi lätlastest ja leedulastest, rääkimata siis Aafrika mustanahalistest. Näiliselt pisike ja triviaalne asi, ometi oli see minu kui inimese jaoks tolle FIFA kongressi üheks tähtsamaks avastuseks ja järelduseks.
