Mahetoit ei ole alati tervislikum
Maaülikooli teadlased uurisid tava- ja maheviljelusega kasvatatud marjade tervist mõjutavaid näitajaid.
Et toiduainetes leiduvad antioksüdandid seovad ainevahetuse käigus moodustuvaid kahjulikke vabu radikaale, on teadlaste poolt ammu kindlaks tehtud. Uurimise alla võeti marjade antioksüdatiivne aktiivsus. “Uurisime ühendeid, mis mõjutavad kõige rohkem tervist,” selgitab maaülikooli aianduse osakonna juhataja professor Kadri Karp.
Esimene müüt – mahetoode on tervislikum
Dotsent Ulvi Moori juhitud ja 14 maasikakasvatajat hõlmanud uuringus osalenuist olid pooled mahe- ja pooled tavatootjad. Selgus, et mineraalväetistega turgutatud marjade keskmine antioksüdatiivne aktiivsus oli mahemaasikate keskmisest tsipa kõrgem.
Teises katses väetati Tartumaal asuvas mustikaistanduses taimi mineraalväetiste ning kahe mahetootmises lubatud orgaanilise väetisega. Üks oli kanasõnniku baasil valmistatud Biolan 1 ning teine taimsetest ja loomsetest jääkidest Monterra.
Selgus, et taimele värvi andvate antioksüdantide antotsüaanide sisaldus oli kõige kõrgem (144 mg/100 g) mineraalväetist saanud mustikatel ja enam-vähem samasugune ka Monterraga väetatutel (139 mg). Seevastu Biolaniga turgutatud mustikates oli see kolmandiku võrra madalam (92 mg).
Karp arvab, et maheväetiste erineva mõju taga võib olla nende päritolu. Loomsest väetisest, nagu looma- või kanasõnnik, omastavad taimed lämmastikku kiiremini ja suuremal hulgal kui taimset päritolu väetistest. Ka lagunevad sõnnikus sisalduvad ühendid mitu aastat. Sel ajal pole ehk üldse rohkem väetist vaja, sest taim saab niigi vajaliku koguse mineraalaineid.
Lämmastik pärsib aga värvainete teket, nii et näiteks maasikad jäävad kahvatumaks ja halveneb ka säilivus.
Maaülikoolis Priit Põldma tehtud katsest selgus, et mahetootmises lubatud väetiste – Monterra Malt 5-1-5 ja karvajahu – koos kasutamisel (normiga 160 kg/ha N) oli kapsaste nitraadisisaldus 650 mg/kg. Karvajahu ja kõdusõnnikuga väetamisel oli nitraatide sisaldus 508 mg.
“Nitraatide sisaldus alla 500 mg ei ole tervisele ohtlik, aga üle selle võib olla kahjulik,” selgitab Kadri Karp. Vene ajal oligi see piirnormiks.
Ta ei soovita kasutada väetist paki peal kirjas olevas koguses. Konkreetne näide pärineb Saaremaalt, kus Karp koostas 80 maasikakasvatajale mullaanalüüside alusel väetusplaane. Vajalikuks väetisekoguseks kujunes vahemik nullist kuni 600 kiloni. “Väetada tuleb mulla, mitte pakil oleva soovitusliku koguse järgi, sest mullad on erinevad,” paneb ta taimekasvatajatele südamele.
Teine müüt – mahetootmine säästab keskkonda
“Kui paneme kõdusõnnikut või muud orgaanilist väetist liiga palju, võib üleliigne lämmastik minna täpselt samamoodi põhjavette nagu mineraalväetistegi puhul,” selgitab Karp. “Mineraalväetiste puhul räägitakse neist ohtudest, mahetootmises lubatud väetiste puhul mitte.”
Ta rõhutab, et mineraalväetis ei ole mürk. Maheväetised on lihtsalt tehtud taimsetest ja loomsetest materjalidest, mis on taastuvad toorained ja nende tootmisel mõjutatakse keskkonda vähem kui mineraalväetiste tootmisel. Ei tasu aga unustada, et ka inimesele on vaja mineraalaineid.
“Mineraalväetis ise õigel kasutamisel keskkonda ei kahjusta, kuid tema tootmine ei ole keskkonnasäästlik,” täpsustab professor ja lisab: “Mind häirib, kui mahetootjad ütlevad, et nende õunad ei ole erinevalt tavatootmisest mürgitatud. Kui õunad oleksid mürgitatud, oleks õunapuu surnud.”
Mustikatele ei tehta taimekaitset ja seega ei kasutata kemikaale. See on nii sellepärast, et mustikal ei ole levinud haigusi ja kahjureid. Eestis ei kasutata ka teiste puuviljakultuuride puhul nii palju taimekaitsevahendeid kui lõuna pool, sest meil on talv, mis hävitab mitmed haigusetekitajad ja piirab kahjurputukate arvukust.
“Meie uuringud näitasid, et ilma maheda märgita Eesti toodang on üsna võrdne mahedaga,” ütleb professor.
Kasvab iga aastaga
- Eesti põllumajandusmaast on 13% mahe.
- Mahepõllumajanduslikku maad on 121 815 ha, sellest on üleminekuaja läbinud 82 628 ha.
- Keskmise maheettevõtte suurus oli mullu 90 ha.
- Suurim maheviljelusega ettevõte 1420 hektariga asub Tartumaal.
- Rohkem kui 1000 ha suurusega maheettevõtteid on Eestis kuus.
- 2009. aastal toodeti mahedalt 8675 tonni kaera, 2720 tonni otra, 2624 tonni tali- ja suvinisu, 2204 tonni rukist, 1654 tonni kartulit, 368 tonni puuvilja- ja marjakultuure, 326 tonni köögivilja.
Allikas: põllumajandusamet
Margo Mansberg, mahetaimekasvatuse ja -loomakasvatuse konsulent
Kirjeldatud katsed on ühe aasta tulemused, seega ei tasu neid eriti tõsiselt võtta. Põllumajanduses erinevad aastad üksteisest palju ja pikemal katsetamisel võivad tulemused muutuda.
Põhimõtteliselt on igasugune väetamine looduse tasakaalust välja viimine. Sellepärast on vale ka taimede väetamine, ükskõik millises viljelusmeetodis. Küll tuleb väetada mulda ehk hoolitseda selle eest, et mulla viljakus saaks taastuda ja suureneda. Niikaua kui meie põllumajandus seda printsiipi eirab, ei saa ka head ja inimesele kasulikku toodet.
Seepärast ei oma tavatootmise põhimõtete järgi tehtud teaduskatsed mahepõllumajanduse kontekstis erilist väärtust. Küll annavad nad võimaluse müügifirmadele oma kaupa paremini reklaamida ja tootjatele pähe määrida. Eesti tootjate tegelik maheväetiste kasutamine jääb tunduvalt alla selle, mis katsetes kasutati.
Mustikas kasvab looduses mineraalsel pinnasel või ulatuvad taime juured mineraalse pinnaseni. See katse viidi aga läbi vanas turbamaardlas, kus puudub mineraalne pinnas ja pole ka ime, et mineraalväetistega parem tulemus tuli – nendega asendati puuduvat mineraalset pinnast paremini.
Mahetootmine vaatab tulevikku ega raiska ressursse. Mahetootmises hoolitsetakse selle eest, et mullaviljakus säiliks ka kahe, nelja või tuhande aasta pärast.
Margus Ameerikas, agronoom, Baltic Agro ASi arendusdirektor
See, et mahetoit võib mittetervislik olla, pole uudis. Lisaksin eelkirjutatule, et siiski on vajalik ka keemiline haigusetõrje. Kui taimehaigused on lastud viljadel vohama ja neid ei tõrjuta, siis ladestuvad seal seenhaiguste jäägid ehk mükotoksiinid,
mis võivad olla loomadele ja inimestele sadu või isegi tuhandeid kordi mürgisemad kui haiguste tõrjeks kasutatavad taimekaitsevahendid.
Tavatootja ja mahetootja vastandamine ei ole üldse korrektne. Ka tavatootmises on reegliks kasutada kultuuride vaheldust ehk külvikorda, liblikõieliste järelmõju, orgaanilist väetist jne. Mineraalväetis vaid täiendab traditsioonilist taimekasvatust ning kaasaegne taimekaitse võimaldab suuremat efektiivsust, paremat toitainete ärakasutamist ning tervislikumaid vilju.
Igasuguse saagikoristusega viiakse põllult ära suur hulk taimetoiteelemente.
Väetamise (ka mineraalväetistega) eesmärk ongi põllul tasakaalu taastamine ning sinna tuleb tagastada sama palju toitaineid, kui saagiga eemaldati. Sellega välditakse muldade kurnamist ja vaesestumist, et pärandaksime oma lastele sama viljakad mullad, kui saime oma isadelt.
Tervislik toit saab kasvada vaid viljakal mullal, mis sisaldab kõiki taimele vajalikke toitaineid õiges vahekorras ja koguses.
Mis see on?
- Antioksüdandid on bioloogiliselt aktiivsed ühendid, mis kaitsevad organismi.
- Nad aitavad pidurdada vananemist, tõrjuda vähki, põletikke, südame-veresoonkonna jt haigusi.
- Tuntumad antioksüdandid on C- ja E-vitamiin, polüfenoolid, karotenoidid, seleen.
- Antioksüdante leidub marjades, puu- ja köögiviljades, mahlades, veinides, tees ja kohvis.
