Kas olete seisukohal, et eesti jalgpallurid tuleb igal võimalusel välisklubidesse saada? Risk, et nad seal pingile kukuvad, on ju väga suur ning tasemelangus sel juhul paratamatu (parim näide vast Andrei Stepanov, kes kümmekond aastat tagasi oli koondises asendamatu mees, ülimalt efektiivne keskkaitsja, aga pärast Moskva Torpeedos tahaplaanile jäämist polegi enam õieti jalgu alla saanud)?

Kindlasti ei ole olukorda selline nagu väidad. Lisaks Raio Piirojale on stabiilselt põhikoosseisus Konstantin Vassiljev, Ragnar Klavan, Dmitri Kruglov, Enar Jääger, Sergei Pareiko, Aleksandr Dmitrijev, Sergei Zenjov, Pavel Londak, nüüd ka Martin Vunk, Ats Purje ja Andres Oper Küprosel, pigem ka Kaimar Saag ja pärast vigastusest taastumist ka Jarmo Ahjupera. Samas olen, tõsi küll, FC Floraga seoses öelnud, et viimastel aastatel klubist võõrsile siirdunud mängijad - Alo Bärengrub, Mihkel Aksalu, Martin Vunk, Tõnis Vanna - ei saanud seal piisavalt mänguaega ja rääkisin taseme tõstmisest uuele nivoole enne välismaale siirdumist.

Ehk siis kuigi väide ei ole täpne, on tegemist ohuga, mida tuleb vältida. Jälgime päris hoolsalt erinevaid asjaolusid, mis mõjutavad jalgpalli arenguid, ja reageerime jalgpallis toimuvaid protsesse arvestades väga kiiresti.

Kunagi vahendasite Eestiga mitteseotuid mängijaid (nt. Flo, Kinkladze) ja tegelesite vist ka erinevate riikide teleõiguste vahendamisega. Kas tegelete nende teemadega ka praegu või on need tänaseks ära langenud?

Kuigi turg on oluliselt muutunud, tegeleme sellega ka praegu ja see on üks allikaid, kuidas FC Flora ülalpidamiseks raha teenime. Viimane märkimisväärne üleminek oli Norra noortekoondislase Markus Pederseni siirdumine Strømsgodsetist Vitessesse.

Mis on kuulsaim klubi, kes on lähiminevikus mõnest Eesti mängijast tõsiselt huvitatud olnud (v.a Lemsalu ja Liverpool ning Oper ja Arsenal)? Millal pääseb mõni eestlane näiteks Hispaania, Saksamaa või Itaalia kõrgliigasse pallima? Keda näeksite potentsiaalsete ukse lahti tegijatena?

Kõige värskem on mõistagi kahe Itaalia Serie A klubi huvi Konstantin Vassiljevi vastu ja ühe Prantsusmaa tippklubi huvi Tarmo Kingi vastu. Millal täpselt mõni selline üleminek toimuda saab, ei oska öelda ja see polegi oluline, tähtsam on, et liigume samm-sammult edasi, varem või hiljem juhtub see niikuinii. Potentsiaalse uste avajana näen Vassiljevit.

Selles küsimuses peegeldub väga hästi ka asjaolu, millele olen ka varem viidanud: nö särav maailm tuleb iga päev läbi televisiooni ja interneti koju kätte ja meile tundub, et see, millega ise tegeleme, ei ole nii tõeline ja nii hea, ometi asub meie tegevuse jaoks kõige tähtsam just seal, kus me ise oleme, ja just selles, millega me ise tegeleme. Ehk siis kui oleksin ise fänn, püüaksin kindlasti lähtuda positsioonist, et rõõmustada selle üle, mis on, mitte otsida mittetoetamise põhjust selles, et võiks ju veel paremini olla.

Me peame üle saama alaväärsustundest ja õppima eristama olulist ebaolulisest selleks, et tunda ennast rahvana Euroopas ja maailmas teistega samaväärsena. Ilma selleta jäämegi unistama „tõelisest jalgpallist", „tõelisest elust", sest meil puudub usk, et meie poolt loodu on samamoodi väärtuslik ja kõneväärne. Pole ju raske aru saada, et märtsikuistelegi mängudele on võimalik läheneda kahe nurga alt: „kuradi jobud, kas paremat aega ei leidnud?" või „tublid mehed, et selliste ilmadega mängudega toime tulite".

Millised tunded valdavad Aivar Pohlakut (kui Flora pealikut), kui koondise liidrid on endised Levadia kasvandikud (Pareiko, Vassiljev, Puri, Dimtrijev, Kink, Kruglov)? Kas see on objektiivne või tegemist lihtsalt Rüütli kapriisidega (endiste kasvandike eelistamisega)?

Mul on väga hea meel, et Eesti koondis on jõudnud sellisele tasemele nagu ta praegu on ja pole üldse oluline, millistest klubidest mängijad edukas koondises esinevad. Mõistagi oskan näha, et koondise kaitseliin koosneb endistest florakatest ja poolkaitseliin endistest levadialastest ja taipan ka selle asjaolu tähendusi ning saan aru, et kaks erinevat klubifilosoofiat on andnud kokku hea koondisefilosoofia ja ma usun, et selline olukord ongi peaaegu ideaalne.

Väikese riigi koondise ja selle mängijate südid esitused ei ole kindlasti jäänud tähelepanuta suuremates jalgpalliriikides. Oma osa ja mitte väike on kahtlemata meeskonna treeneril. Kas üldse ja milline on olnud mõne suurema klubi või ka koondise huvi saada oma palgale Tarmo Rüütli?

See aeg, mil suurklubid tunneksid huvi eestlastest jalgpallurite vastu, ei ole veel käes. Ja küllap on koondise edu olnud alles liialt lühiajaline, et kuskil saaks küpseda plaan meie peatreeneri enda juurde kutsumisest. Teisalt usun, et Eesti koondise peatreenerina asub Tarmo Rüütli enda jaoks optimaalses kohas ja tal on olemas just seda tüüpi mängijad, kellega ta saab olla edukas. Võimalik, et eksin, aga arvan, et treenerina edukas olemise jaoks on üks olulisemaid asjaolusid see, et mängijad tunnetaksid sind nii sportlikul kui ka isiksuslikul tasandil autoriteedina. Aeg, mil selline tunne võiks hollandlastest või norralastest jalgpalluritel meie suhtes tekkida, ei pruugi veel homme või ülehomme kätte jõuda.

Mänguks Itaaliga on vaja teatavasti Kostjale asendajat, kas Te suudate Lindpere koondisesse tagasi tuua või leidub Eestil keegi teine vääriline asendaja Kostjale? Vunk kõige paremat muljet just ei jätnud!

Kahtlemata peab koondis suutma mängida ka Vassiljevita, kuigi tõsi on seegi, et suur osa positiivsest palli valdavast mängust käib läbi tema. Mis aga puutub Joel Lindperesse, siis on tal koondisse mittetuleku kohta oma koduklubiga vastav leping, mille eest ta on saanud ja saab vastavalt tasustatud ja ma ei usu, et klubi isegi Lindpere soovi korral sellest lepingust lahti ütleks. Olukord võib muutuda juhul kui Joel kaotaks New York Red Bullsis põhikoosseisukoha - sellisel juhul võiks klubi ise olla huvitatud, et ta saaks mänguaega kõvades kohtumistes.

Oletame, et Eesti koondis pääseb EM-finaalturniire ja ka Joel Lindpere väljendaks soovi koondisse naasta. Kas peaksite ta liitumist õigeks, arvestades et valikmängudes ta koondist aidata ei soovinud?

Ülesandekeskse ja püsiväärtuseid austava inimesena ma ei peaks seda õigeks, aga samas ei hakkaks ma enda arvamust peale suruma, kui treener ja mängijad sooviksid teisiti. Õigupoolest poleks ma hoiakut väljendama hakanudki, kui Te poleks nii konkreetselt küsinud. Jalgpalliliidu presidendina pean suutma maailma näha laiemalt isegi siis, kui minu isiklik seisukoht võib olla moraalselt põhjendatud.

Kui mängijale saadetakse koondisekutse, siis kuidas see tehniliselt välja näeb ? Kõne? E-mail? Kuidagi teisiti? Oleks huvitav teada.

Rahvusvahelised reeglid näevad ette ametliku kirjaliku kutse saatmist mängija koduklubile ja seda tehakse korraga nii e-posti kui ka faksi teel. Lisaks on jalgpalliliidu juhatuses A-koondise eest vastutava Tarmo Lehiste assistent alati mängijatega telefonitsi ühenduses.

Miks paari viimase aasta jooksul on olnud intsidente kus EJL/sina on/oled mõnda koondise mängijat kinni hoidnud kui mängija on ise avaldanud soovi ära minna välismaale?

Õigupoolest ei saa aru, millest räägid. Mängija nö kinnihoidmine on võimalik ainult siis, kui tal on klubiga kehtiv leping. Minuga seotud Flora on alati olnud aktiivne mängijate välismaale müüa ja seda klubi küll sellises patus süüdistada ei saa.

Jalgpalliliidul pole aga mängijate müümises mitte mingit rolli, see on puhtalt mängija ja klubi vaheline asi.

Kes võidab Eesti meistritiitli aastal 2011? Kas koondisesse kutsutud ründaja Jarmo Ahjupera liitub FC Floraga selle aasta juulis?

Eesti meistrit on praegu võimatu prognoosida, sest nagu näha on pärast viiendat vooru kuus klubi tihedalt koos, mis on liigajalgpalli arengule ainult hea.

Mis puudutab Jarmo Ahjuperat, siis peaks tal Ungaris olema lepingut järel veel kahe hooaja jagu, mis on samuti ainult hea. Kuigi oma intellekti poolest võiks Ahjupera Florasse sobida, eelistame loomulikult toetada mängijate karjääri välismaal.