Kolesteroolist – nii heast kui ka halvast
Eestlaste keskmine eluiga jääb Euroopa keskmisest tublisti maha. Oluline põhjus on suur suremus südame-veresoonkonnahaigustesse, mille üks riskifaktoreid on ka kõrge kolesteroolitase.
Kolesterool on inimorganismi tähtis komponent. Ilma selleta poleks elutegevus võimalik – kolesterooli vajatakse nii rakuseina ehitusosana kui mitmete hormoonide, aga ka sapphapete ning D-vitamiini lähteainena.
Suure osa kolesteroolist toodab inimene oma isiklikus “keemialaboris” – maksas. Umbes kolmandiku saame aga toiduga.
Ohtlikuks muutub kolesterool siis, kui teda on organismis liiga palju – rohkem kui elutegevuseks vajalik. Sel juhul hakkab kolesterool ladestuma veresoonte (arterite) seintele ning algab protsess nimega ateroskleroos ehk rahvakeeli lupjumine. See aga on juba tõsine südame-veresoonkonnahaiguste, näiteks südamelihase infarkti ja ajuinsuldi riskifaktor.
Hea ja halb kolesterool – mis need on?
Kuna kolesterool ei lahustu veres, on tema transportimiseks üle kogu organismi vaja spetsiaalseid osakesi – lipoproteiine. Peamised kolesterooli transportivad lipoproteiinid on madala
tihedusega lipoproteiin (LDL) ning kõrge tihedusega lipoproteiin (HDL).
LDL-osakestega on seotud umbes 2/3 kolesteroolist ja kogu kompleksi kutsutakse LDL-kolesterooliks. Just seesama LDL-kolesterool kipub ladestuma arterite seintele, muutes need kitsamaks ning häirides vajalikku verevoolu. Siit ka nimetus “halb kolesterool”.
Vastukaaluks halvale kolesteroolile on organismis ka nn hea kolesterool – see on seotud kõrge tihedusega lipoproteiiniga ning kannab nimetust HDL-kolesterool.
Heaks kolesterooliks kutsutakse teda seetõttu, et just HDL-osakesed seovad veresoontes olevat kolesterooli ja viivad selle tagasi maksa, kus seda töödeldakse ja viimaks organismist eemaldatakse. Vere suurem HDL-kolesterooli sisaldus seega kaitseb meie keha ateroskleroosi eest.
Lisaks kolesteroolile on südame- ja veresoonkonnahaiguste riskiteguriks ka triglütseriidid. Need on üks osa vererasvadest, mida ei saa mainimata jätta, kuna nemadki osalevad veresoonte lupjumise protsessis.
Inimestel, kelle organismis on liialt triglütseriide, on sageli ka liiga palju halba kolesterooli ning vähe head kolesterooli. Inimese vererasvade profiili kindlakstegemisel vaadeldaksegi sageli triglütseriide ning LDL- ja HDL-kolesterooli koos.
Teadke oma kolesterooliväärtust
Üldkolesterooliväärtus võiks olla nagu kinganumber – alati meeles. Miks nii? Sest õnnetus ei hüüa tulles! Vererasvade suurem sisaldus, nagu salakavalalt kõrgenev veresuhkur ja vererõhkki ei pruugi anda mingit halba enesetunnet ega haigussümptomeid.
Teadmine kõrgemast kolesteroolist (inimene võiks mäletada veel oma head ja halba kolesterooli) lubab alustada ka raskete haiguste ennetusega. Nii saab elustiili korrigeerimisega, aga vajadusel ka ravimitega lupjumist ennetada või vähemalt peatada ning leevendada.
Alati on kergem ennetada, kui hiljem ravida – südameinfarkt, ajuinsult ega jalagangreengi pole just kergete haiguste killast.
Kolesteroolitaset võiks hakata jälgima alates 30. eluaastast. Kui suguvõsas on südamehaigusi rohkelt esinenud, siis varemgi. Sageli ei tee arst mitte ainult üldkolesterooli analüüsi, vaid vaatab ka head ja halba kolesterooli ning triglütseriide, et inimese vererasvade olukorrast selgemat pilti saada.
Kuidas kolesterooli kontrolli all hoida
Tervislik toitumine ja vajadusel kaalulangetamine, suitsetamisest loobumine (suitsetamine kahjustab veresooni ja soodustab kolesterooli ladestumist!) ning kehalise aktiivsuse tõstmine on kolesterooli ohjeldamise nurgakiviks.
Kuna põhiliselt leidub kolesterooli loomset päritolu toiduainetes, eriti rasvases lihas, võis, kanamunades, tasuks piirata just nende osakaalu oma igapäevases menüüs.
Eelistada võiks lahjat nähtava rasvata liha. Hästi sobib linnuliha, kuid kindlasti ilma nahata, kuna naha alla jääb päris paras ports tahket rasva. Palju rasva, eriti just peidetud kujul, on ka vorstitoodetes, mistõttu keeduvorsti asemel oleks taine keedusink kindlasti parem valik.
Või, pekk, majonees ja margariinid pole samuti tervisele kasulikud, eelistada võiks pigem oliivi- või rapsiõli.
Kondenspiim, rammusad juustud ning hapukoor tasuks välja vahetada madalama rasvasisaldusega toodete vastu (maitsestamata jogurt, pett, kodujuust, madalama rasvasisaldusega juustud ja piim).
Eelöeldu kehtib ka armsaks saanud kohvikoore puhul – sama kogus tavalist piima kohvi peal annab terve aasta lõikes päris olulise võidu.
Muna ei tohiks toidusedelist kindlasti välja lülitada, kuna see on mitme hea ja kasuliku vitamiini allikas. Piirata võiks eelkõige kolesteroolirikka munakollase tarbimist (paarile-kolmele korrale nädalas), valget osa võib sagedamini süüa. Friikartulid, kartulikrõpsud, tordid, keeksid, pirukad jmt kaloripommid tasuks jätta vaid üksikuteks pidupäevadeks...
Päris palju sõltub ka toidu valmistamise viisist. Aurutatud, keedetud ning ahjus ilma rasvaine lisamiseta valmistatud toidud on kindlasti tervislikumad kui pannil praetud. Loobuma ei pea millestki, küll aga tasub liiga rasvased toidud välja vahetada väiksema rasvaprotsendiga toiduainete vastu ning endisi rasvaseid lemmikuid vaid üksikjuhtudel maitsta.
Kui ainult eluviisi muutusest ei piisa
Kui dieet ja kehalise koormuse suurendamine ei anna soovitud tulemust, tulevad mängu kolesteroolirohud. Kolesterooli alandavaid ravimeid tuleb võtta üldreeglina kogu järgneva elu ja seda järjekindlalt. Juhuslikud kuurid võivad iseravitseja organismile teha suure karuteene. Kasu on ainult järjepidevusest. Ja kindlasti peab elustiili muutus arstirohtudega ikka käsikäes käima.
