Miks on krõpsupakki nii raske käest panna?
“Ostame krõpsu,” nurub poeg poes riiuli ees. “Paluuun!” vaatab ta suurte silmadega mulle anuvalt otsa. Kihisevate joogipudelite rivi juures kordub sama. See on ilmselt paljudele emadele tuttav olukord. Krõpsude ebatervislikule rasvasusele tähelepanu juhtimisest on vähe abi, sest teismeline lubab kalorihulga piiramiseks juua peale dieetjooki.
Mida kartulikrõpsud küll sisaldavad, et nende söömist on pea võimatu lõpetada enne, kui pakk tühi ja õlised sõrmedki üle lakutud?
Toitumisteadlane Mai Maser arvab, et põhjuseks võib olla krõpsudele lisatav naatriumglutamaat, mis kannab tähist E 621.
“See on maitsetugevdaja ja isutekitaja,” selgitab Maser, tunnistades, et ta ise ei ole kartulikrõpsude tarbija, aga kui vahel on tulnud koolitusel paki näitamiseks seda osta, siis pärast sööb ta paki ühe ropsuga tühjaks.
“Naatriumglutamaati lisatakse paljudesse soolastesse toitudesse, see tekitab liha maitse ka neis roogades, kus liha on vähe või pole seda üldse,” ütleb toitumisteadlane.
Ka Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi professor Tõnu Püssa, kes pälvis tänavu riigi teaduspreemia toidulisandite uurimise eest, usub, et krõpsude söömist on nii raske pooleli jätta just selle maitsetugevdaja tõttu. “See mõjub meie meeltele.”
Aasias on naatriumglutamaadi kasutamine väga levinud, seda valget kristalset pulbrit puistavad perenaised kodus toidu sisse soola asemel. Sealkandis tuuakse see restoranis lauale koos tšilli ja sojakastmega. Keeleotsaga proovides paneb maitsetugevdaja suu “põlema”.
E-aineteta toiduallergiast priiks
Naatriumglutamaati võib normide kohaselt olla toidus ühe kilo kohta kuni 10 g. Tavaliselt lisatakse seda aga 10–15 korda vähem.
Enamikule on see ühend kahjutu, ülitundlikel inimestel põhjustab aga terviseprobleeme. Näiteks Hiina restorani sündroomi – näo, kaela ja rindkere punetust, õhetavat kuumatunnet, iiveldust, seedehäireid, südamekloppimist, liigese- või lihasevalu, peapööritust või tugevat peavalu.
Tõnu Püssa kirjutab “Toidutoksikoloogias”, et glutamaatide liigtarvitamisega on seostatud Parkinsoni ja Alzheimeri tõbe, krampe, dementsust ja ajukasvajaid. Glutamaatide liigse tarvitamise eest hoiatatakse eriti lapsi, rasedaid, ülekaalulisi, peavalu või migreeni all kannatajaid, astmaatikuid ja allergikuid.
Glutamaate leidub puljongikuubikutes, pakisuppides, kastmetes, lihatoodetes ja enamikus valmistoitudes. Soomes on juba lihatööstused loobunud paljudes toodetes E 621 kasutamisest.
“Ootan pikisilmi, millal jõuavad ka meil müügile lisaainevabad singid,” ütleb pereema Aet Trisberg, kes loobus lisaaineid sisaldavate toodete söömisest neli aastat tagasi. Siis tuvastati ta neljakuusel tütrel toiduallergia.
Imetava emana jättis Trisberg allergiat põhjustavate toitude väljaselgitamiseks algul menüüsse vaid 12 toiduainet. See dieet oli, nagu arvata võib, väga raske. Aga pingutus kandis vilja. Kaheksa kuu möödudes hakkasid lapse allergiad taanduma ja praeguseks on ta neist prii.
“Olles põhjalikult uurinud E-ainete kõrvalmõjusid, võtsin põhimõtteks vältida neid pere toidulaual ja tarbida võimalikult palju mahetooteid,” ütleb Aet Trisberg. Ta tegi lausa detektiivitööd, et leida glutamaatideta ja E-aineteta sinki. Selgus, et isegi turul müüdavatele maasinkidele on lisatud glutamaati. Erandiks on vaid kodus suitsutatud sink.
Naine on võtnud südameasjaks jagada oma teadmisi blogis maitseelamused.blogspot.com, et inimesed hakkaks mõtlema enda ja eelkõige laste puhtale toidule.
E-de asemel kirjas pikk nimetus
Ka E-ainetest raamatu kirjutanud Angelika Erin toonitab, et eriti hoolega tuleb jälgida laste toitumist, sest nende kehamass on väike ja üledoosi saamine lihtsam. “E-ainetele on hakatud rohkem tähelepanu pöörama,” kinnitab naine, kelle raamat “Saladuslikud E-ained meie igapäevatoidus” oli Apollo esikümnes.
Inimeste huvi lisaainete vastu on suur, nii et poes loetakse hoolega pakendite väikest kirja ja mõned memmed võtavad selleks lausa luubi kaasa.
“On neid, kelles tekitab hirmu iga pakendil olev E,” tõdeb Erin. Kõik E-ained pole kahjulikud, söögisooda on kirjas E-koodiga E 500 ja paprikaekstrakt E 160c. Teisalt märgitakse osa lisaaineid numbrikoodi asemel nimetustega või nende sünonüümidega.
Nüüd on Selveri kassades tasuta saadaval E-ainete raamatu põhjal koostatud väiksed voldikud ohtlike E-ainete kohta. Teatud lisaained on osades riikides keelatud, teistes aga lubatud.
Erini arvates võiks E-ohuta tooted olla märgistatud. Alati pole aga sellestki abi. Näiteks Estrella kartulikrõpsude pakil lubab suur kiri, et toode on kunstlike lisaaineteta. Koostises on aga väikselt kirjas naatriumglutamaat. Tõsi, seda võib valmistada nii kunstlikult kui ka looduslikult.
“Kui on üks aine, siis on tal samad mõjud, olenemata sellest, kas selle on teinud loodus või inimene,” konstateerib professor Tõnu Püssa.
Tomatimahlas puupiiritust rohkem kui dieetkoolas
Tihti krõpsude kõrvale joodav Coca-Cola light ei anna peaaegu üldse kaloreid, kuna sisaldab suhkrust 200 korda magusamat kunstlikku magusainet aspartaami (E 951). Aspartaam koosneb kolmest kemikaalist: aspargiinhappest ehk aspartaadist, fenüülalaniinist ja metanoolist ehk puupiiritusest.
“Aspartaam ei sisalda keha jaoks midagi uut,” väidab Coca-Cola Baltikumi avalike suhete juht Annikky Lamp. “Kõiki neid komponente leiab palju suuremates kogustes meie igapäevastes toitudes, näiteks tomatimahl sisaldab kuus korda rohkem metanooli kui sama suur kogus aspartaamiga magustatud jooki.”
Aspartaami päevaseks ohutuks koguseks on kehtestatud 40 mg kehakaalu kilogrammi kohta. Joogiliitris võib seda olla kuni 600 ml, kuid Coca-Cola light’i lisatakse aspartaami tootja sõnul mitu korda vähem.
Aspartaami ja mitmete terviseprobleemide seoste kohta ringleb palju kõlakaid. Ent üle 200 uuringu kinnitavad, et selle tarbimine on ohutu, viitab Lamp, lisades, et Euroopa toiduohutusamet (EFSA) hindas aspartaami kasutamist toidus viimati 2009. aastal, jõudes järeldusele, et aspartaam on tervisele ohutu.
Professor Tõnu Püssa sõnul on erandiks juba sündimisel diagnoositavat haruldast pärilikku haigust fenüülketonuuriat põdejad. Samas ütleb ta, et aeg-ajalt on tahetud sünteetilisi magusaineid ära keelata, eelkõige sahhariini, aga ka aspartaami.
“Sünteetilised magusained on välja töötatud diabeetikute jaoks,” lisab Püssa. “Parem, kui neid ei tarvitata. Inimestele on kõige ohutum ikkagi suhkur.”
Dieetkoola on ka kaalust alla võtjate toidulaual. Annikky Lambi sõnul selgitas maailma üks juhtiv toitumisteadlane La Hunty 2006. aastal uuringuga, et aspartaamiga magustatud söökide ja jookide kasutamine vähendab tunduvalt nii energiatarbimist kui ka kehakaalu.
“Uuringud kinnitavad seda, et inimese isu pärast suhkruvaba joogi tarbimist on täpselt samasugune kui pärast vee joomist,” väidab Lamp.
Light-karastusjoogid suurendavad isu?
Tallinna Tehnikaülikooli toiduainete instituudi toiduteaduse õppetooli juhataja professor Raivo Vokk on teisel seisukohal.
“Kui dieetkoolat tarbivad need, kes tahavad kaalust alla võtta, siis, andke andeks, nad võivad kaalu juurde saada,” ütleb Raivo Vokk. “Light Coca-Cola kaalu ei alanda, kuna sisaldab kofeiini, millel on ergutav ja söögiisu tõstev mõju.”
Eesti Maaülikooli professori Tõnu Püssa sõnul sisaldab see jook lisaks süsihappegaasi, mis ärritab magu ja tekitab söögiisu. Ta soovitab süüa võimalikult palju eri toite – et kui mõnes ongi palju lisaaineid, siis teine toit võib need n-ö neutraliseerida.
“Normaalse tarbimise korral ei saa lisaained tervisele ohtlikuks muutuda,” rahustab ka Raivo Vokk.
Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna bioloogia didaktika lektor Urmas Kokassaar ei nõustu selle väitega. “Normid on tehtud enamuse baasil, aga iga inimene on erinev,” möönab ta. “Vähemusele võivad lisaained tekitada probleeme. Ka kõik ravimid ei sobi kõigile.”
