Paralleelid sellega aga ka lõpevad. Keegi kedagi ära ei ole söönud, ka pole nad mänginud pimedas toas, raiunud puud või päikese käes mõnulenud. Rääkimata sellest, et mesilane kellegi oma pessa oleks viinud.

Turniirile alles jäänud 8 meest on teinud selle nimel, et tänasesse päeva jõuda, tõsist tööd ning alustavad heitlust turniirivõitja selgitamiseks. Auhinnaks au ja kuulsus ning võimsad ligi 3 miljonit dollarit. Loomulikult ei lahku lauast rahata kaheksaski koht, kuid peapreemiaga võrreldes pole seda palju - 200 000 USD-i.

Seltskonna moodustavad 7 ameeriklast, euroopa värve kaitseb norrakas Aage Ravn. Finaallaud on toonud nagu pokkeris ikka, üllatusi ja esimese suurusjärgu tähti kaheksa hulas just palju pole. Mõned siiski. Hetkel on liidriks noor itaalia päritolu ameeriklane Ryan D'Angelo, kes turniirile pääses internetis võidetud kvalifikatsioonivõistluse kaudu.

Lisaks temale veel mitmeid tundmatuid nn.internetipõlvkonna mängijaid, kellest tuntuim ehk Ben Zamani. Minu isiklikuks lemmikuks stardijoonel on aga dinosaurus, hääbuva, vaid live-pokkerit mängiva liigi, selle kauni kadunud maailma esindaja Barry Shulman.

64-aastane ameeriklane  on pokkeri kui elustiili epitoom ja sümboliseerib romantilisi „vanu häid aegu". Kardetavasti saab Barry siinsest esitusest kahjuks ka selle põlvkonna luigelaul, elu teeb omad korrektiivid ning võistlust alustanute nimekirja vaadates on selge, kustpoolt tuul puhub.

Kui aga nii läheb ja luiged laulma hakkavad, tahan ma, et lind valjult hõikaks ning et Barry, kelle poeg Jeff samuti muuseas pokkeri-ilmas täht, oma kahele „WSOP Käevõrule" Kariibide Karika lisaks saab. C'mon Barry.

Eilse päeva esimene pool tundus meie hotellis kuidagi tühjavõitu. Rahvast oli ringi liikumas suhteliselt vähe, kuid eks laupäeval toimunud suur pidu, kus Kelly Rowland meile mõned laulud laulis ja ohtralt Bahama Mamat kallati, oli oma töö teinud.

Päeva teises pooles hakkas väljas endiselt valitsevast hallist hoolimata rotte urgudest välja pugema ja Atlantise Imperial Ballroom, kus põhisündmused toimuvad, täitus jälle mõnusa žetooniklõbinaga. Mängisin väikesel, endale taskukohasel turboturniiril isegi ja kuigi kukkusin teise tunni lõpus välja, oli tegu ehk mu lühikese pokkerielu parima mänguga (vaid tulemusi hindavad ei pruugi muidugi nõustuda).

Alguses sain kohe ühe õnnestunud calli teha ja sain sealt lähtel antud 5000-le kaks tuhat nuppu juurde. Järgneva tunni veetsin suuri kaarte oodates, siiski üritasin end paaril korral flopivaatamise ning mõne tõste ja ületõstega pildil hoida, mis tundus ka korda läks. Mind võeti lauas tõsiselt.

Viimane käsi oli minu poolt mängitud veatult. Eest tulnud lonkurile tegin suurel pimedal mastist A-Q otsas istudes natuke teatrit ja lükkasin siis kõik sisse. Minu pank hetkel ca 10 BB'd. Vastane ei mõelnud kaua ja neelas mu konksu alla, K-Q.

Loogika ja rahvatarkus ütleks, et lehmakarjas on vaid üks pull ning see pole mu vastane, kuid võta näpust... Ettearvamatus teebki sellest mängust nii närvekõditava, vastane leidis flopist K ja läbi ta oligi. Tee tõusis nagu sillad Neeval järsult püsti. Murtud ma siiski ei olnud, sest nagu öeldud, mängisin hästi. Täna on mul üks väike kõrvalturniirike veel plaanis, eks näis, kuis seal läheb.

Jooksen nüüd alla sööma, peale mida trehvame Eesti tiimiga ja paneme sõjaplaanid paika.

Sandi ilma kiuste!