Bahama - 3 päev

Tundub, et Bahamalase identiteedi ja meelteseisundi üks olulisemaid komponente, see hoomamatu MoJo on meid jätnud. Teine turniiripäev, millega seoses meie tiimil nii suured lootused, kustutas kohe alguses 50 protsenti lahingusse jäänud Viru viikingite isikkoosseisust. Janar alustas tegelikult väga hästi, kohe ühes esimestest jaotustest näpsas ta oma 38 000 punktile lisaks ca 10 000.

Rannikuvetes veel ringi luusides ei näinud ta seal aga peale kalapaatide miskit üritamist väärt ja table-break viis ta õnne katsuma sügavamatesse vetesse. Peatselt ilmuski cut-off'lt tulnud tõste näol silmapiirile potentsiaalne kullalaev. Nööp maksis ja Janar otsustas Drake'i, Morgani, Musthabeme ja teiste suurte piraatide mälestust kõrgelt hinnates pisikeselt pimedalt abordeerida. Julgus on pool võitu, see maksab ka pokkeris ja Janaril oli adekvaatne matemaatiline tõenäosus see pott ka endale saada ilma, et eelnevad vaatama kipuksid. Paraku läks nüüd aga täpselt nii kui suurtes piraadieepostes, kus kaubalaeva räbalate purjede varjust veeretab kahurid välja Tema Majesteedi merevägi. Janari käsikuulipilduja vastu (7-9) lasti ballistiliste rakettidega (A-Q) ja paraku läks seekord tema paat põhja.

Mina ei ole kindlasti õige inimene Janari konkreetset käiku kommenteerima, algajana poleks ma ise mingil juhul sellist liigutust julgenud teha. Henri aga näiteks, kellega põgusalt sellest rääkida saime, arvas, et nii võib teha küll, numbrid ja tõenäosus toetavad manöövrit.

Janar oli selgelt löödud, kuigi mehise tüübina ei näidanud ta kaotusekibedust väga välja (respect!), retrieerus vaid enese kogumiseks hotellitoa vaikusse. Olen päris kindel, et J kaunis kaasa ja pisike põnn ta tusatuju õige pea hajutavad.

Janar sadamaposti otsa riputatud, jäid meie lootused Henri taibule ja oskustele ning teise päeva esimene pool tal kenasti sujuski. Tuletan meelde, et Henri alustas päeva massiivse stäkiga - 120 000 punkti. Võitis kohe ca 10 000 juurde ja elu tundus „Hõissa ja pudel rummi"! Siis hakkas keegi vist aga Henri nukku nõelu toppima, sest paadipõhja tekkisid esimesed lekked. Tõsiselt viltu läks tal aga kuskil 5 tunnil, kui taskus peituvate kuningate vastu leidis keegi headest vaenlastest ässapaari. See karm orkaan rebis purje räbalaks ja viis Henrilt praktiliselt kogu panga.

Mees saatusele siiski veel ei alistunud ja allesjäänud 15 000 mündiga vapralt kahurid laadinult lasi põhja hea mitu vastast, millega tõusis tagasi 70 000 punkti piirimaile. Kusagil seal vedas teda alt muidu hea intuitsioon, kui ta loomupärase hasardi võimust võttes taskus olevate A-Q'ga siiski rünnakule asus, kuigi miski talle sisemuses vastupidist soovitas. See seik oli ka ainus moment, mida oma turniiril tormakaks pidas. Just nimelt pidas, sest mõni aeg hiljem leidis Henri jälle A-Q ning juba pisikese panga juures põrutas kõigist relvaliikidest. Vastane oli paraku A-K näol isikliku raketikilbi loonud ja kahjuks see toimis. Oma mänguga üldiselt oli Henri rahul, pidas seda isegi heaks. Kui mojo su aga jätnud on, pole miskit teha - võtke näiteks või Detroiti lennuki trussikupommitaja! Muuseas, tüüp jääb ilmselt surmani avalikkuses seda hüüdnime kandma - Trussikupommitaja. Karma...

Janari ja Henri väljakukkumiste vahel jõudsime eile Martini ja meie pundis olevate Kanal 2 Tanel Talve ja operaator Aare Varikuga põgusalt ka Bahamaga tutvuda. Või õigupoolest New Providence'i saarel asetseva ja kogu seda lapikest meres hõlmava Bahama Ühenduse pealinna Nassauga, sest Bahama, kui riigiga polegi nii lihtne lähemalt tuttavaks saada.

Selgituseks mõned faktid. See tänini formaalselt Briti krooni alla kuuluv väikeriik asetseb 29'l saarel, 661'l laiul ja ligi 2400'l veest väljaulatuval kivil. Asustatud saari on neist mõnikümmend, veel mõnekümnel kasvatatakse erinevaid kultuure ja ülejäänuid kutsume meie Eestis „linnus....s". Elanikkonna suuruseks ca 330 000, kellest omakorda 80% elavad Nassaus. Valgeid ca 10%, ülejäänud aafriklastest orjade järeletulijad. Üks peamisi riigipühasid on abolitsioonile hümni laulev 1.august, mil kaugel 1834.aastal Briti kroon orjanduse kaotas (meie saime küll pisut erinevast, kuid siiski sarnasest seisust end tsaari armust välja rabeletud pea 30 aastat hiljem - ikkagi Euroopa!). Ma igaks juhuks ei küsinud, kas „Onu Tomi onnike" on neile baastekstiks! Saarel pole ühtki kõrgkooli, küll aga palju hotelle, kohalik dollar võrdub ameerika omaga ja mõlemad on paralleelsed maksevahendid.

Peamiselt teevad saareelanikud päevast päeva ränkrasket tööd turistide teenendamisel, müüvad salakaubana riiki toodud kuuba sigareid ja rummi ning on õige pisut hõivatud ka finants- ja põllumajandussektorites. GDP per inimene on kõrge, meist ca 5000 USD kõrgem, kuid ilmselgelt on selle keskmise kõrge tinginud „järsk varanduslik kihistumine" nagu meil kombeks öelda. Eile õhtul linnas jooksuringi teinuna jätab nn. tava-bahamalase elamine eestlasele suhteliselt trööstitu mulje.

Hoolimata sellest säilitab saarerahvas aga üdini positiivse ellusuhtumise, mis on cool nagu nad siin öelda armastavad. Ühe sellise pidgin'it kõneleva rastapatsidega joviaalse tüübi esituses meid Nassau tervitaski: „Ya man, welcome to Bahamas! You'rr n'da right place to spend Ya dollar!"

Kas ja kuidas me seda tegime, sellest juba järgmisel korral. Üldse on nüüd vist pisut rohkem aega mänguvälisele keskenduda ja eks kirjutan pisut enam saarest, hotellist, päiksest ja muust sellisest, mis lumme uppunud autot välja kaevava eestlase käed rusikasse tõmbama sunnib. Ühed sõbrad lähevad muuseas laupäeval räätsamatkale ja olen neile ka-a-d-e-ee. Lund nähti siin viimati paari helbe näol 1974.