Milleks meile seleen?
Seleeni (Se) on juba pikka aega uuritud. Uurimiste algjärgus, 1930. aastatel, arvati seleen toksiliste mikroelementide hulka – isegi arseenist mürgisemaks. Järsk kannapööre tehti 1959. aastal, kui tõdeti, et seleen on tähtis immuunsüsteemi komponent. Enne seda oli leitud Se häid omadusi loomkatsetes.
Praeguseks on teada, et seleen on organismi jaoks hädavajalik mineraalaine. Erinevate ühendite koosseisus omab see organismis mitmesuguseid toimeid: ennetavat, kaitsvat, stimuleerivat või reguleerivat.
Dotsent Ursel Soomets Tartu Ülikooli Biokeemia Instituudist oskab seleenist rääkida kirglikult. Tema sõnul on seleen essentsiaalne mikrobioelement, mille peamised orgaanilised vormid on selenotsüsteiin ja selenometioniin, anorgaanilised vormid aga seleniidid, selenitid ja selenaadid.
Üks mis kindel – inimorganism kogu seda väärtuslikku ainet ise sünteesida ei oska, vaid peab selle saama toiduga.
Mida seleen head teeb
Seleeni antioksüdantsus väljendub teda sisaldavate ensüümide toime kaudu. Need kaitsevad organismi oksüdatiivset stressi põhjustavate osakeste eest ehk teisisõnu vabade radikaalide tekitatavate kahjustuste eest. Vabade radikaalide rohkus nõrgendab immuunsüsteemi ning põhjustab enneaegset vananemist. Seleeni kogusest organismis sõltub, kas viirushaiguste perioodil üldse haigestume ning kui raskelt haigust läbi põeme.
Samuti kaitseb seleen raskmetallide toksilisuse eest, osaleb türoidhormoonide metabolismis, reproduktsioonimehhanismides jne.
Seleeni leidub kõige rohkem maksas, neerudes, spermatosoidides, lihastes.
Sedamööda, kui põhjalikult on seleeni uuritud, on selle vajaliku koguse numbrit aina tõstetud. Räägitakse seleeni päevasest ohutu koguse ülempiirist 0,200 mg, aga ka juba 0,400-st. “Mehed vajavad seleeni rohkem kui naised,” teab Ursel Soomets. “Sest nad kaotavad seda koos spermaga.”
Peamised seleeni allikad on õllepärm (nn elavas õlles), kalad, krevetid, krabid, tailiha, piimaproduktid, teravili, sibul, küüslauk. Samuti roheline salat ja kapsas.
Seleeni defitsiidi sümptomid on närvikoerakkude pigmenteerumine (vaimne alaareng, nägemisvõime vähenemine), kardiomüopaatia (Keshani tõbi), lihaste valulisus ja nõrkus, hüpotüroidism, isutus.
Seleeni liigtarbimisele võivad viidata dermatiit, seedetrakti distress, palavik, selenoos (juuste, küünte, hammaste väljalangemine), kaaries, letargia, halvatus, seljaajupõletik. Üledoosist annab märku suust erituv küüslaugulõhn.
Seleeni liig või puudus on otseselt seotud pinnasega, kus kasvavad taimed, mida sööme. “Näiteks vulkaanilistes kivimites on palju seleeni sisaldavaid ühendeid,” teab Ursel Soomets. “Nende peal kasvavad taimed on lihavad ja isuäratavad. Ometi on nende taimede pidev ning suurtes kogustes söömine loomadele, samuti inimestele toksiline. Selle poolest on kurikuulus Colorado platoo nn Roheline org.”
Mitmed uuringud on näidanud, et seleen mõjutab eluiga ning kaitseb vähi eest. Kus pinnase seleenisisaldus on suurem, esineb vähki vähem. Teisegi raske – HIV-1 viiruse kandjatel – on leitud seleeni puudust, samuti meestel eesnäärme vähi puhul. Veel mõjutab seleeni puudus südame-veresoonkonna haiguste esinemissagedust, kilpnäärme alatalitlust ja meeste viljatust. Madalat seleenitaset on leitud ka reumatoidartriiti põdevatel haigetel.
Kõigi nende kurjade haiguste eest kaitseb Se ennetusperioodil. Mõningatel juhtudel, nagu keemiaravi korral, ei tohi seleeni lisaks tarbida, sest see annab vähirakule hoopis elujõudu juurde.
Eestlaste veres vähe seleeni
Ühtki vitamiini ega mineraalainet ei ole mõtet toidulisandina huupi manustada. Pealegi toob seleeni liig kaasa raskeid tagajärgi. Seepärast on riigi asi kõigepealt uurida, kas elanikkonnal tervikuna on seleeni liig või puudus. Seejärel on vaja Se tase kindlaks teha iga inimese veres eraldi. Paraku on seleeni uuringud aeganõudvad ja kallid.
Eestis on seleeniuuringuid siiski tehtud, viimati aastatel 2006–2008. Selle käigus uuriti 392 Tallinna, Pärnu- ja Järvamaa, Põlva- ning Raplamaa elanikku. Uurimisgruppi kuulusid Riin Lanno Merelahe Perearstikeskusest, Anu Viitak Tallinna Tehnikaülikoolist ning Quattromed HTI Laborid OÜ. Uuringut toetas Taani ravimite ja toidulisandite tootja Pharma Nord.
Uuringu tulemusel selgus, et Eesti elanike veres on seleeni keskmiselt 65 mikrogrammi liitri kohta (μg/l). Vajalikuks peetakse aga 80–120 μg/l. Vaid 15%-l uuritutest oli seleeni tase normis, st kõrgem kui 80 μg/l.
Keskmisest veelgi vähem seleeni on veres suitsetajatel, üle 70-aastastel ning südame-veresoonkonna haiguste põdejatel.
Et Eesti muld on seleenivaene, ei saa me taimedest vajalikku kogust seleeni. Soomes tuldi samale järeldusele paarkümmend aastat tagasi, seal hakati 1980ndatel seleeni lisama põlluväetistele. Samalaadse otsuse Eesti kohta saab teha vaid riik.
Seleeni sisaldus mõningates toiduainetes, μg/kg
| Toiduaine | Eesti | Muud maad |
| Teravili/teraviljatooted | ||
| Eesti rukkijahu Kalew | 8 | Soome rukis 80–120 |
| Veski Mati mitmeviljajahu | 50 | Soome kaer 120–180 |
| Soome oder 80–140 | ||
| Suvinisu, Jõgeva SJ | 30 | Soome 20–70 |
| Talinisu, Jõgeva SJ | 10 | Soome 60–100 |
| Köögiviljad/marjad | ||
| Kartul ‘Arielle’, ‘Ants’ | 5–6 | Soome 20–60 |
| Porgand (Kadarbiku) | 8 | Hispaania 20 |
| Kreeka 11–16 | ||
| Küüslauk (tavaline, Tartu) | 6–10 | |
| Küüslauk (väetatud, Tartu) | 60–100 | Euroopa riigid 30–780 |
| Sibul (tavaline, Tartu) | 4–10 | Soome 30–80 |
| Sibul (väetatud, Tartu) | 100–300 | |
| Sibul (Poola) | 30 | Euroopa riigid 7–30 (väetamata) |
| Sibul (Peipsi äärest) | 14 | |
| Värske kapsas | 15 | Hispaania 60–75 |
| Värsked metsamarjad (mustikas, pohl) | < 5 | |
| Piim/piimatooted | ||
| Alma piim (Valio) | 6–9 | Soome 8–20 |
| Ökojogurt (Saidafarm) | 6 | Euroopa riigid 3–30 |
| Kreeka 10–40 | ||
| Alma jogurt (Valio) | 9 | |
| Jogurt Mumuu, Meloodia (Tere) | 11 | |
| Liha/lihatooted | ||
| Maksapasteet (Selver) | 70 | Soome loomamaks 300 |
| Sealiha | 90 | Soome loomaliha 200–400 |
| Soome sealiha 200–400 | ||
| Kanaliha (Tallegg) | 50 | Kreeka 60–80 |
| Allikas: Anu Viitak, TTÜ Keemiainstituut |
