Jäähoki ajalugu Eestis | Kuldse aja alused ja tehisjää ehitamine

Kodune Eesti jäähoki sõltus talvetaadi tujukusest aastakümneid, kuni 1967. aastal valmis Tallinnas esimene täismõõtmetega tehisjääväljak. Järgmisel kümnendil jõuti tehisjääni Kohtla-Järvel ja Narvas ning 1980ndad tõid Eestisse ka esimesed jäähallid. Aga teekond nendeni oli ajastule iseloomulikult pikk ja keeruline.

Delfi avaldab koostöös Eesti Hokiga tänavu 26. aprillist 2. maini Tondiraba jäähallis toimuva IIHF I divisjoni B-grupi jäähoki MM-i eel seeria lugusid Eesti ja maailma hokist, märgilisematest hetkedest ja mängudest, meie ja naabrite ning suurte hokiriikide ajaloost ja tänapäevast. Teise artiklina avab tänavu veebruaris president Alar Karise poolt Valgetähe V klassi teenetmärgiga pälvitud teenekas spordiajakirjanik ja spordiajaloo talletaja Tiit Lääne jäähoki sünnilugu Eestis.

Eesti hokimängijad jõudsid kodusele tehisjääle kuldsetel kuuekümnendatel

Vajadust tehisjää järele tundsid võrdselt nii hokimängijad kui iluuisutajad. Võib öelda, et Eestis jõuti esimese tehisjää rajamiseni tänu iluuisutajate mainele ja ettevõtlikkusele, kuid osa said sellest veidi ka jäähokimängijad.

Iluuisutamises NSV Liidu meistri ja treeneri Vaike Paduri eestvedamisel ja juhendamisel hakati 1959. aasta suvel Tallinna Mererajooni Spordikooli õuele rajama väikest tehisjääväljakut. Jäähoki eestkõnelejad (Karl-Rudolf Sillak, Elmar Saar ja Oskar Koni) avaldasid küll soovi täismõõdus väljaku rajamiseks, kuid rahapuudusel heideti see plaan kõrvale.

Seepeale lausunud jalgpalli- ja hokikohtunik Oskar Koni: „Kui me suurt väljakut ei tee, suretame Eesti jäähoki lõplikult välja.“

Suvi läbi käisid Kadriorus ehitustööd ja paigaldati maa sisse torud. Töödel olid abiks ka sportlased ja 27. oktoobril jõuti nii kaugele, et väljakul käivitati kompressorid. Eesti esimese tehisjääväljaku avamine toimus 6. novembril 1959. See oli 600 ruutmeetri suurune väike väljak, kuid omamoodi pääseteeks oli see nii iluuisutajatele kui hokimeestele.

Esialgu iluuisutajate armust

Ajakirja Kehakultuur novembrikuu teises numbris kirjutati: „Oktoobripühadeks rikastus Tallinn kauaoodatud spordibaasiga – Tallinna Mererajooni Laste Spordikoolis rakendati tööle tehisjääga liuväli. 600 ruutmeetrit jääd võimaldab organiseerida iluuisutamises aastaringset treeningut ja juba praegu käib liuväljal hommikust õhtuni vilgas tegevus. Ilmataat võib tujutseda, aga noori see ei sega.“

Nii alustasid ka üleliiduliseks turniiriks valmistuvad eesti hokimehed treener Karl-Rudolf Sillaku juhtimisel uuel jääareenil juba 9. novembril treeningutega. Kaks kuud varem kui eelmisel talve.

„Treenisime seal vahel õhtuti pärast iluuisutajaid, kuid ega see täit eesmärki ei täitnud,“ ütleb toonane koondislane Vello Mõtte.

Eesti koondise teine treener Uno Veski nägi selles ikkagi võimalust: „Tegime seal treeningut hilistel õhtutundidel pärast tööd, nii et lõpuks jõudsime viimase trammi peale. Kasu oli sellest silmnähtav, sest see tõstis õige kiiresti meeste tehnilist taset. Väiksele platsil õppisid mehed täpselt ja kiirelt litrit töötlema. Põhihooajal oli see meie kvalitatiivse arenguhüppe üheks peamiseks põhjuseks.“

Tegelikkuses see väike väljak, kus puudusid ka õiged poordid, jäähokit ei rahuldanud. Koondise hokimehed käisid paar talve edasi treenimas Riias, kus lätlased olid ehitanud endale esimese, Daugava jäähalli. Vello Mõtte sõnul oli see esindusmeeskonnale parimaks treeningpaigaks.

Samal ajal Riias jäähalli vaadates lükkas Uno Veski käima suure idee rajada Tallinna korralik täismõõtmetega hokiväljak.

„Mõtlesin, et lätlased endale said tehisjää, miks meie ei saa. Käisin Riias Daugava jäähallis uurimas, kuidas see tehtud oli. Kodus väheke aru pidanud, leidsin endale mõttekaaslase Tallinna piimakombinaadist Hans Järvise näol. Viimane hakkas mõtet edasi arendama.“

Järvis kinnitaski Veskile, et ka Tallinnas on võimalik samamoodi jääd teha. Veski rääkis seejärel oma idee edasi juba Ekskavaatori tehase direktorile Endel Innosele, suurele spordientusiastile, tänu kellele eksisteeris ka Eesti meistermeeskond Tallinna Ekskavaator.

„Vaatasime Paldiski maantee ääres üle väljaku asukoha ja see sobis oma liivase põhjaga ideaalselt. Ainuke küsimus oli, kui sügavalt väljaku alla jääv pinnas võib talvel külmuda?“ on meenutanud tehisjää initsiaator Veski.

Esimene jää kaeti kooritud piimaga

Vastuse saamiseks tehti arupärimine Rootsi ja sealt saadi ammendav vastus. Rootslaste arvutused põhinesid paljude aastate vaatluste tulemusena. Nende soovitus oli jätta jää alla õhkpadi.

„Selleks vedasime paari meetri sügavusele suured kivid. Hirm oli, et kui suvel väljakut sulatame, võib paisuv jää torud lõhkuda või need tasakaalust välja viia. Selle vältimiseks ehitasime ümber väljaku müüritise, vist maailmas ainulaadse kanali, millel oli kaks ülesannet: esiteks hoidis see ära loodusliku külmumise levimise hokiväljaku alla, mis võinuks kahjustada torustikku, ja teiseks oli sinna hea lund visata,“ on rääkinud Veski.

Kui väljak oli valmis ehitatud, algas jää kasvatamine. Veski sõnul puges neile hirm naha vahele, kas ikka külmetab või ei. Kell oli neli varahommikul, kui direktor Innos tuli ise kohale vaatama, kas jää tekib. Katsudes esimest jääkihti, paitas Innos seda hellalt nagu last ning ütles rahulolevalt: „Täitsa libe, nagu loomulik jää.“

Veski on rääkinud aga seejärel juhtunud seigast lustaka loo. „Kõik me olime näinud ilusat valget jääd, meie jää aga tuli pruun. Küll mõtlesime, milles viga? Aga ei mõelnudki esiotsa välja. Vaatepilt oli aga igatahes niru.

Seejärel tegi Innos ettepaneku tuua piimakombinaadist kaks tonni lõssi ja see jääle pumbata. Seda ka tegime ja nii kastsime esimest tehisjääd kooritud piimaga. Alles pärast saime aru, et jää oli esialgu liiga õhuke, liivane põhi kumas läbi ja sellest ka jää pruunikas värvus. Mida paksemaks hiljem jääkiht muutus, seda ilusamaks ja valgemaks see ka läks. Piimakombinaadi poole ei tarvitsenud enam pöörduda.“

Eesti esimene tehisjääväljak avati 17. novembril 1967. Kauaoodatud uusehitis sai suuresti teoks tänu Ekskavaatori tehase direktorile Endel Innosele ja tehase meekonna peatreenerina Eesti meistriks viinud Uno Veskile.

Kui esimene jääväljak valmis ja avamine ukse ees, paotasid sellest ka suuremad ajalehed. Rahva Hääl oli napisõnaline: „Nii vara kui sel aastal pole tallinlastel veel võimalust olnud kodulinnas jälgida jäähokivõistlusi. Nüüd aga valmis Ekskavaatoritehases tehisjääga väljak ja juba homme peetakse seal esimesed kohtumised.“

Spordileht kirjutas pikemalt avamise eelõhtul, kui usutles Ekskavaatori meeskonna peatreenerit Uno Veskit. Samas jagati vajalikku infot: „Hokihuvilistele teadmiseks, et kuigi Ekskavaatori jäästaadion ei asu just päris südalinnas, on sinna pääsemine üpris lihtne. Bussiliinid nr. 3 ja 16 (Pirni peatus) toimetavad pealtvaatajad otse väravasse.“

Tehisjää avati nelja meeskonna turniiriga, mis lõppes koduse esindusmeeskonna Tallinna Ekskavaatori võiduga. „Õnnestunud avaakord!“ kiideti spordilehes. Lindi lõikas läbi tehase direktor Innos, tänades kuld- ja hõbemärkidega paljusid abimehi.

Kusjuures uue väljaku avamängus ei tulnud jääle mitte väljakuperemehed, vaid Moskva Avioinstituut ja Riia Vagunitehas. Seejärel esinesid iluuisutajad ja siis alistas Ekskavaator Leningradi Dünamo 6:4.

Ekskavaatori tehisjääväljak võimaldas tehase meeskonnal mängida järgnevad hooajad Liidu meistrivõistlustel. Ja kui siis Ekskavaatori meeskond proovis võimeid ka kodustel karikavõistlustel, oldi teistest peajagu üle. „Ühe-kahe aastaga olime Liidus saadud mängudega kasvanud kodusest tasemest üle,“ tunnistas peatreener Uno Veski.

Ekskavaatoritehase hokiväljak elas aga vilgast elu edasi, päästes oma jääga nii mõnegi vesise hooaja. Kuni 2005. aastal ainulaadne ning paljudele hokimängijatele koduseks saanud spordibaas lammutati äripindade rajamiseks.

Teine jää tuli Kohtla-Järvele

Tallinna tehisjää lahendas eelkõige pealinna klubide ja Eesti esindusmeeskonna treeningmured, kuid ülejäänud Eesti oli hoki harrastamisel jätkuvalt ilmastiku meelevallas. 1960ndate lõpul lükati tehisjää idee liikvele ka kirde-Eestis, kus asusid järjest tugevamaks muutunud hokikeskused Narvas, Kohtla-Järvel ja Sillamäel. Samas olid sealsetel riiklikel suurtehastel omad meeskonnad ning ka jõukust ise hakata jäästaadionit rajama.

Nii alustati tehisjää rajamist ka Kohtla-Järvele, mille esindusklubi Keemik püsis mängiva treeneri Märt Räli juhtimisel alates 1965. aastast stabiilselt Eesti esikolmikus. Ja pärast esimest meistrikulda 1970. aastal alustati Kohtla-Järvele tehisjää ehitamist, mille idee autor oli samuti Räli.

„Kui ma 1964 sügisel Kohtla-Järvele tööle läksin, avaldati kohapeal juba mõtet, et perspektiivis peaks mõtlema tehisjää rajamisele. Igapäevase treeneritöö kõrvalt hakkasin selleks võimalusi otsima. Käisin ka Tallinnas Ekskavaatori liuväljal maad kuulamas, kuid ega seal ei tahetud saladusi suurt avada,“ meenutab Räli.

Tema sõnul olid Kohtla-Järve Põlevkivikeemia Tootmiskoondises (tänase VKG eelkäija), kes oli ettevõtmise rahastaja, tugevad konstruktorid ja insenerid, kes leidsid ise lahendused.

Põlevkivikeemia tootmiskoondises oli sport au sees ning seda rahastati korralikult. Suuresti tänu ettevõtte peadirektori, kunagise hokimängija Valter Leini eestvedamisele. Tema initsiatiivil said linna jalg- ja jäähokimeeskond endale nimeks ka Keemik.

„Esimesed torud väljaku jaoks saime Narvast. Need olid seal mahakantud ja mingi ainega kaetud, mille mahapesemine nõudis suurt vaeva. Aga hakkame saime ja väljaku avamiseni jõudsime novembris 1972,“ räägib Räli.

Siis, 29. novembril algas nelja meeskonna karikaturniir, mille võitis Leningradi Lihakombinaadi meeskond Keemiku ees, keda võideti 6:4. Järgnesid Sillamäe Kalev ja Pihkva linnameeskond.

Nii et kui detsembri alguses startisid Eesti meistrivõistlused, võidi hokiföderatsioonis optimistlikult tõdeda, et enam pole turniir ilmataadi meelevallas. Tõsi, jäähoki arenguvõimalused olid tagatud Tallinnas ja kirde-Eestis, kuid ülejäänud Eesti eesotsas selliste hokikantsidega nagu Tartu, Jõgeva, Türi, Viljandi ja Põlva olid sellega n-ö maha kantud.

Kohtla-Järve tehisjää võimaldas täiskoormustega harjutada ka Narva Kreenholmil ja nii kujunesid järgnenud aastad Keemiku ja Kreenholmi valitsemisperioodiks.

Sealt kasvas välja ka narvalaste idee oma tehisjää järele ja soov alustada mängimist 1975 sügisel üleliidulises sarjas. 1976. aasta lõpuks õnnestuski tehisjää rajada ka Narvasse. See võimaldas Kreenholmi esindusmeeskonnal mängida alati kodupubliku ees ka NSV Liidu meistrivõistlustel (ja seda edukalt) ning n-ö duubelmeeskond jätkas kodustel meistrivõistlustel.

Jäähallid katuse alla

Heitlikud ilmad, kus talvekuudel sadas nii lund kui vihma, nõudis juba järgmist arenguetappi. Katusega jäähalli. Tänu Moskva olümpiamängudele, mille ettevalmistamise käigus rajati erinevaid kultuuri- ja spordiehitisi, õnnestus Tallinna rajada linnahall, kus 1981. aastal valmis jäästaadion. Igati kaasaegne ja rahvusvahelistele nõutele vastav areen. See avas sootuks uue lehekülje ja võimalused jäähoki arendamiseks Eestis. Tallinnas hakkas publik nägema tippklubide mänge, korraldati rahvusvahelisi turniire ja halli olemasolu võimaldas komplekteerida esindusklubi Talleks, millega samuti alustati mänge Liidu sarjas.

Kirde-Eestis, kus asus toonase Eesti koduse hoki tugevuskese, mõeldi aga olemasolevate tehisjääväljakute kinniseks ehitamisele. Kohtla-Järvel alustati sellega 1983. aastal. Aeg oli suureks ettevõtmiseks siiski muutunud juba keeruliseks.

„Pärast Moskva olümpiamänge pandi igasugustele uute spordiobjektide ehitustöödele pidurid peale, sest raha oli kulunud mängude korraldamiseks. Seepärast oli ka Kohtla-Järvele jäähalli ehitamine paras kunsttükk, mis sai teoks ainult tänu Valter Leini eestvedamisele,“ räägib ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev, kelle isa Pavel Gamzejev oli aastaid Keemiku meeskonna kapten ja kolmekordne Eesti meister.

Märt Räli meenutab, et jäähalli ehitati keemiakombinaadi veduridepoo nime all. „Aga peadirektor Leini ja uue tehnoloogia osakonna juhataja Vassili Mašin olid kõvad mehed ja valmis selle said.“

1990ndatel läbis Kohtla-Järve jäähall pärast turumajanduse esimesest šokist väljumist esimese uuenduskuuri ja kaasaegsesse halli jõudsid nii meeste kui juunioride madalama divisjoni MM-turniirid. 1997. aastal korraldati ka traagiliselt hukkunud Valter Leini I mälestusturniir.

Ka Narva sai 1992. aastal endale jäähalli. Nii jõuti möödunud sajandil Eestis tehisjääväljakute ja jäähallide rajamiseni kolmes linnas: Tallinnas, Kohtla-Järvel ja Narvas. Kui Põhja-Eestis koliti seeläbi hokimänguga lageda taeva alt katuse alla, siis ülejäänud Eesti pidi ootama uut sajandit.

Osta Tondirabas peetava MM-turniiri piletid Piletitaskust. Saadaval on nii turniiripass kui ka piletid üksikutele mängudele. Eesti koondis võtab mõõtu Korea, Leedu, Hiina, Hispaania ja Horvaatia koondistega. Tule ela Pääsukestele kaasa!