Oli varakevad viisteist aastat tagasi. Päike juba paistis, staadioni kõrval sulas lumi, hooaeg oli alanud. Aivar Pohlak istus Kuressaares väikesel puuistmetega staadionil ja vaatas mängu. Viljandi duubel versus Kuressaare duubel. Tulemust Pohlak ei mäleta, kuid ta mäletab siiamaani, et ta vaatas ühte Viljandi meeskonna kutti. „Ta oli ainuke huvitav mängija,“ ütleb Pohlak. „Ta torkas kohe silma.“ Keskkaitsja, kes tegi kõik, et mitte jääda märkamatuks. Taklas. Lõikas sööte. Jagas sööte. Läks kahevõitlustesse. Juhendas. Hüüdis. Kui miski ebaõnnestus, karjus iga kord. Kui miski õnnestus, juubeldas.

„Ta oli väga emotsionaalne, adrenaliin oli kogu aeg kõrge,“ lausub Pohlak. „Temas oli poisikeselikkust, uljust, veidi liiga palju bravuuri.“ Pohlak ei ole näinud just ülearu palju keskkaitsjaid, kes langetaksid väljakul otsuseid sedavõrd palju emotsiooni pealt. Sellel positsioonil mängivad rahulikud, veidi stoilised, pigem sissepoole elavad tüübid, kes suudavad pinge all mängides säilitada rahu. Aga mitte too tüüp. Too tüüp oli rahutu, närviline, võis vaimustuda ja masenduses olla.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid