Ennast tagantjärele meenutades arvas Raadik, et vaimsed häired hakkasid endast tunda andma 15-16-aastaselt. „Läbi karjääri on mul mingi vabaviskemees õla peal olnud, kes nööriga käe tagasi tõmbas. Ma ei suutnud toime tulla tähelepanu keskpunktis olemisega. Inimesed ei usu, kui ma ütlen, et trennis panin ma vabaviskeid 70-80 protsendiga,“ rääkis Raadik. „Viimane klõps käis ära, kui tundsin teist korda Itaalias käies, et ei taha enam trennis käia, südame ajas pahaks. Ma olen 2.08 pikk. Korvi all olles on vaja pall lihtsalt sisse panna. Aga kui pall isegi rõngast ei puutunud, sain aru, et siin on mingi jama. Tulin tagasi Eestisse ja otsisin kohe abi.“

Probleemid süvenesid koroonaajal, mil korvpall ja koos sellega ka igapäevane rutiin Raadiku elust kadus. Kusjuures maskikandmine oli sellest ajastust Rainile isegi meeltmööda tegevus. „Sain end inimeste eest maski taha ära peita. Kui maskiaeg läbi sai, panin ikka maskiga ringi,“ jätkas ta.

Raadik avaldas, et on kahel korral mõelnud endalt elu võtta. Esimesel korral läks asi ka enesetapukatseni, teise korra eest võlgneb ta oma elu psühholoogile, kes ta kiiremas korras haiglasse saatis.

„Mul tuli ammusest ajast meelde üks seik Valgevenest, kus ma küsisin Eesti koondise arsti käest, palju peaks Xanaxeid või unetablette võtma, et süda seisma jääks. Ta ütles sellise arvu nagu 65. Ma ei tea siiani, miks ma ei võtnud piisavalt. Ostsin 50 - Lasnamäel sai apteegist laua alt topelthinnaga retseptiravimeid osta. Võtsin veel 15 antidepressanti ka. Kaks-kolm päeva elasin õhumullis. Midagi ei saanud aru, mis toimub. Käisin veel tööl ka, kuigi ei tea, kuidas ma seda teha sain,“ rääkis Raadik esimesest korrast.

Rain Raadik Valga Maks&Moorits särgis.

„Arvasin, et see ongi kõige hullem tunne, aga elu näitas, et see pole veel viimane tants. Teine moment oli umbes aasta aega tagasi, oktoobrikuus. Kui sul ajukeemia läheb sassi, käivad peas ainult negatiivsed mõtted. Üritasin sisendada, et kõik on hästi, aga kui ma lause lõpetasin, oli see asendunud juba kolme-nelja negatiivse asjaga. Kuus päeva pidasin sellises seisus vastu,“ juhatas Raadik sisse teise episoodi.

„Mul oli psühholoogiga kokkusaamine pandud. Mõtlesin, et käin seal ära, tänan teda, lähen ostan poest žiletid, lähen Pärnu jõe äärde ja aitab, ma lihtsalt ei suuda enam. Ütlesingi talle: „Aitäh, et mind aitasid, aga sorri...“ Ta hakkas rääkima, et mul on ajukeemia sassis ja see on ravitav. Ta veenis mind minema Pärnu haiglasse valvearsti vastuvõtule. Viis minutit rääkisime seal, kui öeldi, et jään haiglasse sisse. Ma ütlesin, et okei, käin kodus ära ja toon asjad. Arst küsis: „Oled ikka kindel, et tagasi tuled?“ Helistasin kodus pereliikmetele ja ütlesin, et ei saa enam hakkama, pean haiglasse minema. Kolm nädalat olin haiglas, sain elektriravi.“

Raadik usub, et poleks täna enam elus, kui tal poleks olnud kahte head sõpra, kes temaga mustematel aegadel pikki telefonivestlusi pidasid - Sten Sokk ja Raiko Matsalu - ning psühholoogi Toomas Kaski, kelle juurde ta jõudis pärast ebaõnnestunud katset ühe teise psühholoogi juurest abi saada.

Kui psühholoog ütles „kuule, kas sa neljapäevani viitsid elada?“, siis sain aru, et selline must huumor võib mulle sobida.

Rain Raadik

„Esimene psühholoog oli Tallinnas. Mina rääkisin 45 minutit. Tema vaatas kella mu selja taga ja ütles: „60 eurot palun.“ Mõtlesin, kas see ongi psühholoogi töö? Mõtle, kui palju neid inimesi võib olla, kes ei annagi [psühholoogidele] teist võimalust ja lahkuvad. See ei ole okei. Äkki sellepärast meil nii palju enesetappe tehaksegi?“

Teise psühholoogiga klappis Raadik tunduvalt paremini. „Teisipäevane päev. Helistasin Pärnus psühholoog Toomas Kasele ja ütlesin, et olen pahas seisus ja pean võimalikult kiirelt jutule saama. Kui ta ütles „kuule, kas sa neljapäevani viitsid elada?“, siis sain aru, et selline must huumor võib mulle sobida. Vana võttis kohe tahvli, markeri ja hakkas pihta... Sain aru, et sattusin [eelmisel korral] lihtsalt vale inimese otsa.“

Raadik on enda sõnul jätkuvalt tervenemise teel. „Mäletan, kui küsisin esimest korda psühhiaatrilt, millal antidepressandid mõjuma hakkavad ja kaua ravi kestab, siis öeldi kuus kuud kuni kolm aastat. Mul läks pooleteist aastaga olemine nii heaks ja ma tegin selle vea, et lõpetasin eelmise aasta maikuus päevapealt võtmise, kuid see tunne hakkas vaikselt lumepalliefektina jälle kerima. Nüüd ma olen aasta aega jälle võtnud ja ei julge ühtegi päeva enam vahele jätta,“ ütles ta.

Abi on olemas

Oma vaimse tervise murega pöördu esmalt oma perearsti poole.

Veebinõustamine – peaasi.ee; lahendus.net.

Abi on telefonikõne kaugusel

Lasteabi: 116 111 (24/7)

Ohvriabi: 116 006 (24/7)

Eluliin: 6558 088 (iga päev kelll 19–7)

Emotsionaalse toe ja hingehoiu telefon: 116 123 (iga päev 14-24)

Kiirabi: 112

Või pöördu erakorralisele vastuvõtule 24/7:

Psühhiaatriakliiniku valvetuba Tallinnas: 6172 650

Psühhiaatriakliiniku valvetuba Tartus: 731 8764

Psühhiaatriaosakonna valvetuba Pärnus: 516 0379

Psühhiaatriakliiniku valvetuba Viljandis: 435 4255

Erakorralise meditsiini osakond Ahtmes: 331 1074

Erakorralise meditsiini osakond Narvas: 357 1795

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena
Jaga
Kommentaarid