„Loomulikult oleksin väga medalit tahtnud ja vahel ikka mõtlen sellele, aga samas, nähes kui paljudele inimestele see päev oli oluline, on see üsna magus ka,“ meenutab 34-aastane Haapsalu vehkleja Delfi aastalõpuintervjuus.

Tippsportlasi kutsutakse tihti koolidesse ja muudele koosviibimistele pidama motivatsioonikõnesid ja rääkima oma edulugusid. Differti tee tippu polnud nii sirgjooneline ja kiire kui mõnel teisel, sest esimese tiitlivõistluste medalini jõudis ta alles 32-aastaselt. Kuidas ta noortele sisendab, et nood oma aja siiski ära jõuaks oodata?

„Üritan neile sisendada, et ei pea heituma, kui tulevad esimesed takistused. Olen alati mõelnud nii, et kui sa teed seda, mida sa naudid, siis tuleb kõik hästi välja. Ma ei ole tahtnud vehklemises alati ja ainult midagi saavutada, vaid see on minu elustiil. Sport on äge ja pakub mulle naudingut ja seepärast ma soovitan ka teistel teha seda, mis neile meeldib. Kui sa pühendud sellele ja teed palju tööd, siis ei saa tulemused jääda tulemata,“ räägib Differt.

Hiljuti näitas Differt Eesti spordijuhtidele kätte ühe valusa murekoha spordi rahastamises, olles sunnitud B-kategooria 1600-eurose palga kõrvalt naasma füsioterapeudina tavatööle. „Et saada heades tingimustes trenni teha, on vaja ka majanduslikke tagatisi. [Õhtulehe] pealkiri „B-kategooria“ palgast pole võimalik elada oli natuke emotsionaalne. Elada on võimalik, aga kuidas...?“

Vaata videointervjuud, milles Differt räägib oma pühadeplaanidest, vaatab tagasi möödunud aastale ning räägib palju kajastatud vehklemisnaiskonna peatreeneri saagast.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena