Treeneridraama ja novembrimasenduse seljatanud Kadi Kullerkann naudib Kreeka ehedust
(1)
Kadi Kullerkannu (32) võrkpalliajalugu on olnud kirev. Pärast ülikooliaastaid Ameerika Ühendriikides on meie rahvuskoondise diagonaalründaja mänginud klubivõrkpalli Eestis, Hollandis, Türgis, Filipiinidel, Kreekas, Itaalias, Rumeenias. Nüüd on ta ringiga tagasi Kreekas, kus mängib kohalikus kõrgliigas Aris Thessaloniki ridades. Vaheldumisi treeningute ja võistlustega tegeleb andekas võrkpallur jõudumööda oma loominguga ehk joonistab tindipliiatsiga mustvalgeid kunstitöid.
Suvel, uue hooaja võrkpallireise planeerides rõõmustasin väga, et saan oma Euroopa kaardile märkida ka mandri-Kreeka. Senised reisid mitmetele Kreeka saartele olid jätnud hinge sooja tunde, ikkagi maailma turismihäll. Kreeklased ei mana oma näole võltsnaeratust, neil on päriselt päike südames, mis peegeldub ka võõraste silmadesse. Rääkisin ka Kadiga, et sügisel võtan ette reisi Kreekasse tema mängule. Mäletan tema sõnu, et tule muidugi, kui soovid vahelduseks Eesti hallile ja jahedale sügisele soojemat kliimat.
Novembri teises pooles Thessalonikis maandudes tervitas mind aga vihmane ja kõle sügisilm. Soojakraade umbes kümne ringis, oli ilm sel päeval Kreekas kehvem kui Eestis. Mõtlesin, et olgu ilmaga kuidas on, kreeklaste lahke meel ja sõbralikkus kehtib kindlasti ka mandril. Pealegi kohtun Kadiga, kellega suhtlemine pärast Tallinnas toimunud EM-i on olnud väga siiras ja avatud.
Tagasi „kodus“
Uuesti Kreekasse ei sattunud võrkpallur juhuslikult. „Minuga võttis ühendust üks varasematest treeneritest esimese Kreeka perioodi ajast. Õigupoolest vahetus meil tol aastal lausa kolm treenerit, aga tema oli esimene,“ räägib Kadi. Praeguseks oli küll seesama treener just klubi juurest lahkunud, nii et sama muster kordus taas. Klubi kohta oli Kadi eelnevalt head kuulnud, rääkinud teiste mängijatega ning pakkumine tundus talle atraktiivne. „Mitte niivõrd palganumbrite poolest, aga Kreeka elu meeldis mulle juba esimesel perioodil. Tagasi tulles ootas ees ka tuttav treener. Kuna suve alguses käisime siinsamas mõnede võrkpallitüdrukutega puhkamas, oli Thessalonikis maandudes väga kodune tunne, tuttav atmosfäär, ehedad inimesed. Üks pluss on siin veel – nii klubis kui tavaelus saab inglise keelega hakkama,“ kirjeldab ta.
Novembrimasendus
Võrkpallur elab Thessalonikist umbes 15 km kaugusel Perea rannarajoonis. Seal on pikk mereäärne promenaad, lai hele liivariba ja kaugele merre ulatuv sild, kus nautida päikesetõusu või loojangut. Taamal paistavad mäed ja silm seletab ka Thessaloniki linna tulesid. Rahvusvaheline lennujaam jääb umbes 4 km kaugusele, võrkpallihall pisut edasi Thessaloniki poole. Novembris rannas kedagi ei näinud, aga nii minu kui ka kohalike rõõmuks tuli päike välja ja võisin vaid ette kujutada, kui ilus seal suvel on. Mitmed kohvikud ja restoranid mere ääres olid siiski avatud ning õhtuti käisime seal söömas. Nagu Kreekas ikka, oli rannaäärsetes söögikohtades mõnus sumin, teenindus lahke ja kiire. Pean ka mainima, et hinnad on odavad – kui arve toodi, siis ei saanud jätta küsimata, et kas see on nüüd ühele või kahele.
Sisu meis on ja sisekliima on hea. Kaotused ei ole omavahelist läbisaamist murendanud.
Kadi on väga hea suhtleja, sest võttis varuosadeks lahti iga teema, mis lauale kerkis, analüüsides nii positiivseid kui negatiivseid külgi. Muuhulgas rääkis ta, et kuna iga välishooaeg kestab umbes kaheksa kuud, siis vähem või rohkem tuleb peale koduigatsus. Kadi sõnul on just novembrimasendus paljudele tuttav. „Tean vestlustest, et novembris läheb tihtipeale kõigil tüdrukutel raskeks. Treeneridraama meil juba oli – treener, kes mind siia kutsus, ei klappinud suures plaanis tüdrukutega väga hästi. Kuigi ta proovis lõpus suhteid siluda, ei tulnud sellest enam head nahka. Kuna tulemused ei olnud väga kiita ja hetkel oleme samuti tabeli põhjas, siis otsustas juhtkond treenerit vahetada. Uus juhendaja ja tema trennid on asjalikud, aga nüüd on meil endil vaja hakata paremini mängima. Tuleb positiivne püsida. Küll me oma mängu üles leiame, sest sisu meis on ja sisekliima on hea. Kaotused ei ole omavahelist läbisaamist murendanud. Jõuludeni on veel minna ja koju kahjuks ei saa, sest vabaks saame küll üsna tavapärased neli päeva, aga sobivaid lende nendel päevadel ei ole. Pausi on vaja juba selleks, et keha saaks veidigi puhata ja taastuda, sest välismängijatelt oodatakse alati rohkem ja koormus on suur,“ ütleb Kadi.
Üks ja ainus naiskonna diagonaal
Õigupoolest arvati enne hooaja algust nii Kadi klubis kui ka teistes Kreeka liiga võistkondades, et Aris peaks olema väga heas hoos. Mina sattusin olema saalis mängul, kus klubile tuli külla A.O. THIRAS Santorini, kes oli tabelis sel hetkel kolmas, Kadi naiskond aga tagantpoolt kolmas. Spordis ei võrdu üks pluss üks kahega ja ma nägin viiegeimilist põnevuslahingut, mille kodunaiskond kahjuks lõpuks kaotas. Seda küll ilma Kadita, kes oli mõned päevad tagasi põlvele liiga teinud ja pidi hella kohta hoidma. Õnneks ei midagi tõsist. Tema kaasaelamist ja toetust oli aga kuulda igasse saali nurka.
Nüüd saab Kadi uuesti platsile joosta ja naiskonda aidata.
Ta on oma tiimi ainus rahvusvaheliste kogemustega diagonaalründaja. „Meil on ka üks noor kohalik diagonaal, aga temaga veel väga ei arvestata. A.O. THIRAS Santorini vastu mängides pandi platsile hoopis kolmas nurgaründaja. Seega liialdamata, ma olengi sellel positsioonil hetkel üks ja ainus,“ ütleb Kadi.Tõe ja õiguse nimel, peab rääkima, et mitmetes naiskondades, ja ka Kadi omas, ei ole oma füsioterapeuti ega arsti. Aris Thessalonikis kasutatakse ühe füsioteraapiakliiniku teenuseid, kus Kadigi hetkel tihe külaline. Pea iga päev kulub kliiniku külastamisele ja teraapiale neli-viis tundi, sh lõviosa aega sinna jõudmisele. „Füsio osas mulle natukene ikkagi luisati, sest minu arvukate vigastuste juures oli mu esimene küsimus, kas klubis on füsio. Öeldi, et on. Sülitan kolm korda üle õla, et siin midagi ei juhtuks,“ resümeerib Kadi.
Välismängijad on A ja O
Palusin Kadil teha lühikese ülevaate Kreeka liigast. „Liiga muutub aasta-aastalt tugevamaks. Mulle on mõlemal korral siia mängima tulles räägitud, et nii head liigat kui tänavu, pole varem olnud. Samuti kantakse sel hooajal ulatuslikumalt üle mänge televisioonis. Praegu võin kinnitada, et välismängijate kvaliteet on parem kui mu esimesel Kreeka perioodil ja võõrsilt tulnud on iga liiga jaoks olulised. Kohalikud talendid ei ole väga tugevad, aga koostöös võõrmängijatega võib täiesti arvestataval tasemel mängida. Eks kõik sõltub ka klubide rahakotist, aga mitte alati. Omavaheline keemia on ka väga oluline,“ sõnab Kadi.
Igaks mänguks tohib üles anda kuni neli välismängijat tingimusel, et vähemalt üks neist on rahvuskoondislane. Rahvuskoondise mängijad tõstavad liiga taset ja muudavad mängud atraktiivsemaks. Kadi sõnul on mõnede klubide hingekirjas lausa viis-kuus välismaalast, aga igaks mänguks tohib üles anda vaid neli.
Aris Thessaloniki naiskonnas on lisaks Kadile veel kolm välismängijat – Serbiast, Kuubast ja USA-st. Mul õnnestus kõigiga kohtuda, kui sõitsime koos mängule. Sõbralikele tüdrukutele tundus täiesti normaalne, et heas mõttes suvaline võrkpallifänn Eestist sõidab nendega koos. Välismängijad annavad liigas tooni ja ka nimetatud võrkpallurid näitasid platsil, et ilma nendeta oleks klubil väga raske.
ARIS või PAOK
Mõeldes Kreeka pallimängudele, tuleb esmajoones meelde korvpall. Olümpiavõitja Tiit Sokk mängis seal korvpalli koguni kahes klubis, aga 1997-1998 just Saloniki Arise meeskonnas. Nagu mitmetes Euroopa linnades, on ka Kreeka suuruselt teises linna valitsemas kahe klubi rivaliteet, Thessalonikis must-valge PAOK või must-kollane ARIS. Vahel korvpalliülekandeid jälgides võib hirm peale tulla, sest ultrafännid käituvad agressiivselt. Ka Tiit Sokul on kunagi Kreeka liigas mündiga pea veriseks visatud. Ütlen juba ette, et võrkpallisaalis midagi nii hirmsat ei juhtunud.
Mänguhommikul Pereas kõndides astusime sisse kondiitriärisse, kus tuli ka spordist juttu, sest Kadi pikk kasv ei jää märkamatuks. Selgus, et koha omanikest abielupaar hoiab eri leeridesse. Proua leti taga on Arise ja tema abikaasa Paoki toetaja. „Kui minna Arise särgis midagi ostma või sööma ja selgub, et müüja või omanik on Arise fänn, siis tehakse üsna tihti allahindlust ja hakatakse suhtlema,“ räägib Kadi.
Tuleb ka mainida, mida kohvikust ostsime, sest see on klassika ja seda peab lihtsalt proovima. Täpseteks kirjeldusteks pidin kasutama veidi interneti abi, aga magusa saiakese nimi on bougatsa, mida valmistatakse eri Kreeka piirkondades erineval moel. Tehakse ka soolaseid bougatsa´sid. Lühidalt – kreemitäidisega saiake koosneb filotaigna kihtidest, kuhu peale võib tuhksuhkrut ja kaneeli raputada. Magus saiake lausa sulas suus.
Võrkpallihall enne meie aega
Selle pealkirjaga natukene liialdan, aga olles käinud naiste Prantsusmaa ja Poola liiga mängudel, ma palju ei valeta. Võrdluseks Thessaloniki hallile võin tuua oma GAG-i (Gustav Adolfi Gümnaasium) võimla, kus käisin 1980. aastal kehalise kasvatuse tundides. Pruunid nõukaajast tuntud suvilaseinad, kahtlane lagi, kus päevinäinud plaadid kindlamalt või veidi ebakindlamalt püsivad. Väljastpoolt meenutab „saal“ vana laohoonet, kus peasissepääs on veidi viisakama väljanägemisega. Pool, kust mängijad sisenevad, ei kannata kriitikat. Põrandal on siiski maas taraflex, nii et mängida saab.
Õhtul, kui väljas juba päris vilu, oli hea sooja saali jõuda. Seda nii otseses kui kaudses mõttes, sest kohalikud võrkpallifännid elasid kogu mängu kaasa. Võrkpallifännid tundusid väga turvalised, kuigi palju anti ka vilet. Saalis oli ka väga palju kohaliku akadeemia võrkpallilapsi ning tundsin ennast väga mõnusalt. Õigupoolest nautisin kogu õhkkonda, sest kaasaelamine ei peatunud sekundikski. Ühe Kreeka eripäraga puutusin siiski veel kokku. Tablool, mis näitas seinal jooksvat seisu, kustus tulemus iga geimi lõppedes ja mäng algaks nagu nullist. Nii et tuli olla väga tähelepanelik ja mänguseis kindlasti peas salvestada. Saali teises seinas oli ka moodsam tabloo, mis pandud üles juba mõnda aega tagasi, aga see veel ei töötanud. Halli seintel paistsid silma moodsad kõlarid, aga needki ei töötanud ning muusikat lasti kõlarist, mille kohalik DJ oli saali kaasa võtnud. Pisidetailidest hoolimata nautisin mängu väga, sest inimesed nii saalis kui platsil olid väga sõbralikud ja lahked ning mängupilt kõrgest klassist viienda geimi lõpuni välja.
Kreeka kultuuripealinnas lonkimas
Kreeka suuruelt teist linna võib õigustatult riigi kultuuripealinnaks pidada, sest seal toimub arvukalt igasugu festivale, kunstinäitusi ja palju muudki. Eelmise sajandi päris lõpus oli linn valitud ka Euroopa kultuuripealinnaks.“Ma veel õpin linna tundma. Palju pole jõudnud seal käia, sest elan eemal. Tean, et see on pika ajalooga linn, mille hubase kesklinna saab jalgsi ilusti läbi käia. Tänu üliõpilastele on linn väga elav ja inimesed seltsivad. Kui päike paistab, jalutan hea meelega nii rannaäärsel Therme lahe ääres kulgeval pikal promenaadil kui vanalinnas,“ kirjeldab Kadi.
Minu külaskäigu ajal on tal pühapäev vaba. Väljas paistis päike ning meil on suurepärane võimalus minna Kreeka suuruselt teist linna avastama. Elanikke on seal veidi vähem kui Tallinnas, koos eeslinnadega siiski üle miljoni. Kuna bussid ei liigu plaani järgi, vaid nagu Kreeka jumalad soovivad, siis Pereast nn linna jõudes, oli kõht natukene juba tühi. Kadil oli suurepärane mõte minna esimeseks kehakinnituseks OTE torni, mis asub rahvusvahelises EXPO keskuses ja mille Skyline´i nimeline kohvik keerleb ringi – küll vaikselt, aga silmnähtavalt. Torn ehitati 1966. aastal, renoveeriti umbes 40 aastat hiljem ning nüüd värskendatakse seda uuesti. Lift viib otse kohvikusse, eraldi tasu sissepääsu eest ei nõuta. Tellime kohvi ja kooki ning asume nautima keerleva söögikoha võlusid. Selle koha külastamine oli Kadilt maailma parim idee, sest aknast näeb kogu linna – merd, promenaadi ja valget torni, vanalinna ja mägesid, kus silmab ka vana linnamüüri, ringikujulist Arise korvpalliareeni, linnavalitsusehoonet ja palju muud. Kohviku ring kestis kokku umbes tunni, aga soovitan kõigil sinna minna – linna parim vaade!
Mere ääres hakkab silma suur kaubasadam, sest linn on ka tähtsaks transpordisõlmeks. Vanalinn on samuti köitev. Valge torn, mille türklased ehitasid linnamüüri osana lahe äärde, on kasutusel muuseumina. Selle tipust avaneb nii linnale kui Therme lahele imeilus vaade. Ka meil oli plaanis seda külastada, aga just samal päeval toimusid linnas üliõpilaste pidustused ja muuseumid olid selle tõttu suletud. Plaanis oli veel rohkem kultuuri tarbida ja käia ka kunstinäitustel, aga needki olid eelmainitud põhjusel suletud. Nägime siiski paljut, näiteks Galeriuse triumfikaart, mis tähistab võitu pärslaste üle ning Püha Dimitri kirikut – just Püha Dimitri on Thessaloniki kaitsepühak.
Pärast väikest jalutuskäiku maandusime ühes tänavakohvikus, et saada Delfi otseülekande vahendusel osa Rae ja Tartu tulisest võrkpallilahingust, kus platsile jooksis ka Kadi õde Liis. Mäng oli tuline, viis geimi. Mul oli hea võimalus istuda spetsialisti kõrval ja kuulata tema kommentaare. „Perekond on väga oluline, kui koduigatsus peale tuleb. Pühapäeviti teeme tavaliselt ühise videokõne, et see lähedane side kodustega, eriti nüüd novembris ikka tugevam oleks,“ kirjeldab Kadi.
Kõht on vahepeal jälle tühjaks läinud ja Kadi teeb ettepaneku proovida järjekordseid Kreeka hõrgutisi loukoumades’eid. Need on õlis ja rasvas praetud pallikesed, mis meenutavad pontšikuid ning mille sisse pannakse kas magusat või soolast täidist. Proovisime kastani- ja soolakaramelli täidisega palle, mis maitsesid hästi ja olid heaks ooteks enne õhtusööki. Just kastanikreemi soovitasid ka lahked prouad, kes kohapeal ametis olid.
Kunst kui teraapia
Võrkpalli kõrval tegeleb Kadi päris tõsiselt kunstiga. Praegu on see küll füsiokliinikus käimiste tõttu väikesel pausil, sest aega peab jääma ka puhkuseks ja taastumiseks, kuid tema suurest hobist ei saa mööda vaadata. Mina nägin Kadi töid esmakordselt Tallinnas toimunud EM-il Unibet Arenal. Kui Eesti naiskond võitis aasta võistkonna tiitli, tegi Kadi kuldsest Kristjanist täpitehnikas koopia, mille minagi endale soetasin ning pärast seda olen ennast tema loominguga ikka kursis hoidnud.
Kunstis on Kadi jaoks tähtis nii ise tegutseda kui ka tarbida. „Loominguline tegevus on justkui teraapia eest, mis aitab hetkeks igapäevastest mõtetest ja muredest eemale astuda – paljuski nagu sport, aga viimane on minu puhul tihtipeale ka stressitekitaja, kui ainult selles elada. Hindan vaheldust ja vabadust, mis loomeprotsess mulle pakub. Siia tulles tegelesin alguses ühe suurema tellimustööga, mis nüüd valmis ja ootab, et saaks Eestisse minu usaldatud raamija juurde ja siis juba oma koju Chicagosse. Järgmiste kunstiprojektide osas on ideid palju, aga nagu eelnevalt mainitud, siis hooajal on regulaarse loometööga tegelemine raskendatud ja need ideed püsivad hetkel tagaplaanil. Kindlasti soovin järgmise aasta esimeses pooles ühe nostalgiahõngulise projekti lõpule viia ja ehk õnnestub aasta teises pooles ka mõni suurem rahvusvaheline projekt ellu viia - neid võimalusi ma veel uurin,“ ütleb Kadi lõpetuseks.
