Eesti stiilikohtunike kogemused: praktika Siberi äärealal, vestlused maailma tippudega ning hindajate haneks tõmbajad

Eestis tegutsevaid rahvusvahelise suusaliidu (FIS) kategooria kohtunikke võib lugeda kokku ühe käe sõrmedel. Oma kogemusi ja tarkusi jagasid neist kolm – Vahur Tasane, Kristi Loit ja Ago Markvardt.

Stiilikohtuniku töö on unikaalne - amet leidub vaid väga üksikutel spordialadel. Üheks neist on suusahüpped ning kahevõistlus.

Kuuendat hooaega kohtunikuna hüppajate stiili hinnanud Kristi Loit rääkis, et stiilikohtunikuks saamine on pealtnäha lihtne. „Enamasti on sellest huvitatud inimesed, kes on olnud varasemalt alaga seotud või suusahüpetest väga huvitatud,“ rääkis Loit. Ta sõnas, et huvi korral tuleb endast Eesti Suusaliidule märku anda, kellega koos algab tõsisem teekond. Loiti sõnul saab stiilikohtuniku ametit esmalt proovida noorte võistlustel. „Kõige tähtsam on huvi ja soov panustada pikalt,“ rääkis ta ning lisas, et Eesti siseselt ei ole stiilikohtuniku töö alustamiseks eksameid vaja teha. „Kui oled olnud kolm aastat püsivalt aktiivne stiilikohtunik, osalenud kõigil seminaridel ja koolitustel ning kui Eesti Suusaliit näeb sinus potentsiaali ja vajadust, siis pakutakse võimalust saada rahvusvaheliseks stiilikohtunikuks. See võtab vähemalt 5 aastat aega,“ võttis Loit teekonna kokku.

Ago Markvardt aga märkis, et Eesti Suusaliidul ei ole liiga palju stiilikohtunikke vaja, sest rahvusvahelistel võistlustel pole kohti jagada. „Kohtuniku tööga raha ei teeni, see on pigem oma sportlaskarjääri tagasiandmine,“ tunnistas Markvardt, kuid lisas, et kõik tööga seotud kulud hüvitatakse nagu näiteks transport, toitlustus ja majutus.

Vahur Tasase sõnul on stiilikohtuniku ameti juures kõige keerulisem see, et igaks hüppeks tuleb uuesti keskenduda. „Sa pead igaks hüppeks fokuseerima kõik oma meeled sellele,“ selgitas Tasane. Paraku on mõnel mäel hüppeid raskem hinnata. Tema sõnul muudab õiglaste punktide andmise kõige keerulisemaks heitlik ja keeruline ilm. Markvardt tõi esile, et keerulisem on hinnata olukordi, kus kohtunik ei näe otseselt hüppaja asendit lennu suhtes. „Kõige parem on, kui stiilikohtunik on hüppajaga samal lennutrajektooril“, märkis Markvardt. Tema arvates on eriti keeruline just maandumise hetk. Väljakutsed on ka lennumäel. „Mida suurem on mägi, seda keerulisem on hinnata,“ sedastas ta.

Kohtunike eriskummalised teekonnad

Loos esindatud stiilikohtunikud jõudsid armastatud tööni eri viisidel. Kristi Loit jagas oma teekonnast üsna erakordset lugu. „2008. aasta Eesti Meistrivõistlustel Tehvandil (EMV- toim) ei tulnud üks stiilikohtunik kohale ning tollane võistluste juhataja pakkus mulle, et teised õpetavad su välja ja nii ta läks. Eesti tasemel tegin tööd kuni 2017. aastani, mil osalesin esimest korda FIS’i seminaril Saksamaal. Pärast seda pidin rahvusvahelise stiilikohtuniku kandidaadina Eestis kaks aastat tööd jätkama, initsiatiivi näitama ja aktiivselt osalema. 2019. aastal sooritasin edukalt teooria ja 2020. aastal praktilise eksami,“ meenutas ta.

Edasi järgnes praktika, mida Loit peab siiani üheks seiklusrikkamaks kogemuseks suusahüpete maailmas. „Venemaal Nizhny Tagilis sain teha oma praktilise eksami. Sisuliselt keset eikuskit. Kõige huvitavam oli kultuuride erinevus, mida seal kogeda sai. See on reaalselt Siberi äärealadel ja keset metsa,“ rääkis Loit naerdes.

Ago Markvardt alustas stiili andmisega üsna kohe pärast eduka sportlaskarjääri lõppu. „See oli 2000. aastal, mil meil polnud veel ühtegi FIS-taseme kohtunikku. Esimest korda käisime Poolas Zakopanes kohtunike seminaril ja mul õnnestus eksam koheselt sooritada,“ selgitas Markvardt oma teekonda.

Tasase tee tippkohtunikuks kujunes aga parajalt pikaks. „2011. aastal proovisin esimest korda Lillehammeris eksamit teha, kuid läksin mütsiga lööma ja kukkusin läbi, sest hindasin teiste kohtunikega võrreldes hüppeid oluliselt kõrgemalt. Alles 2016. aastal tegin eksami uuesti ja hakkasin seejärel tõsisemalt tegelema,“ meenutas Tasane.

Mida siis täpselt hinnatakse?

Loit selgitas, et stiilikohtuniku jaoks on hüppel kolm faasi – õhulend, maandumine ja väljasõit. „Stiilikohtunik hindab hüppajat alates äratõukest kuni maandumisjooneni, kauguse järgi stiili ei panda,“ rääkis ta. Maksimumsumma, mille kohtunik saab anda, on 20 punkti. Seejuures ei lisata punkte, vaid võetakse maksimumist maha. Õhulennu ja maandumise eest võib maha arvestada kuni 5 punkti, väljasõidu eest kuni 7 punkti.

Paraku tuleb ette ka eksimusi. „Kuna on viis kohtunikku ja nende hinded võivad erineda kuni punkti võrra, siis võivad tekkida üsna suured käärid,“ nentis Tasane. Markvardti hinnangul ei ole võimalik ka üht sportlast teistest eelistada. „Ma olen väga õiglane kohtunik ja omadele lisapunkte ei anna. Kui ma annaksin kasvõi ühe punkti rohkem kui teised, siis on seda kohe näha.“

Alates sellest hooajast on stiili hindamise reeglistikku tehtud olulisi muudatusi. „Eriti karmiks on läinud maandumise faas, kus hinnatakse palju detailsemalt igasuguseid lisaliigutusi,“ tõdes Tasane. Tema hinnangul on arvatavasti sel hooajal stiilipunktid ka madalamad. Loit lisas, et nüüd hinnatakse veelgi karmimalt sportlase üleminekut lennuasendist telemark maandumisse. „Kui sportlane telemarki ei maandu, läheb kohe kolm punkti maha.“

Kõik kolm kohtunikku nõustusid, et nende töö teeb lihtsaks sportlase ilus hüpe. Tasane rääkis, et talle meeldib reeglina just ülimalt hea hüpe, mille lõpetab kaunis maandumine. „Väga ootan, et maksimumpunkte panna,“ sedastas Tasane, kuid lisas, et tihti neid anda ei saa. „Mingi viga tuleb ikka sisse.“

Loit selgitas ka, millised on kohtunike silmis kehvad hüpped. „Neil puudub konkreetne lennuasend, esineb ebastabiilsust kehaasendi hoidmisel, õhus ei ole aktiivset edasi liikumist ja maandumine ei ole tehniliselt korralik.“ Samas on hästi sooritatud hüpetel lennufaas palju pikem. „Kui vaadata maailmaklassi tegijad nagu näiteks austerlane Stefan Kraft, siis nad näitavad väga pikki hüppeid väga hea stiiliga,“ toonitas Loit. On ka hüppajaid, kes püüavad kõrgema stiili saamiseks petta, märkis Markvardt. „Ehk lükkavad lõpus jala ette, üks kuulsamaid selles on Šveitsi sportlane Simon Ammann.“

Digimaailm aitab õigeid otsuseid langetada

Tänapäeval aitavad stiilikohtunikke keerulistes olukordades videokordused. Paraku kasutatakse neid vaid suusahüppevõistlustel, kuid mitte kahevõistluse hüpetel. „Usun, et oleks õiglasem, kui kahevõistlejatel oleks samuti selline võimalus,“ möönis Markvardt. Tasane selgitas, et hindajatel on kabiinis olemas front view kordus, mis aitab maandumise hetke kontrollida. Just maandumise hindamist peavad kohtunikud kõige keerulisemaks osaks.

Kohtunike stabiilse vormi hoidmiseks on loodud virtuaalkeskkond, kus on kättesaadavad suusahüpete maailmakarikasarja etappide hüpped. „Valmistumiseks saab kohtunik osaleda kohalikel võistlustel ja anda ka virtuaalkeskkonnas videote põhjal stiili,“ lausus Loit. Ta lisas, et võistluseks valmistumisel tuleb kindlasti üle vaadata ka kogu muu reglement ja viia ennast kurssi uuendustega.

Pikad päevad

Markvardt heitis pilgu ka stiilikohtunike võistluspäeva telgitagustesse. Selgus, et kuna ühel päeval tuleb sageli hinnata mitut erinevat võistlust, on päevad väga pikad. „Kui olin Lillehammeris COVID-19 ajal, lahkusin hotellist kell kaheksa hommikul ja jõudsin tagasi alles kell 23.00. Päeva jooksul tuli hinnata nii naissuusahüppajaid kui ka meeskahevõistlejad,“ meenutas Markvardt ning tõdes, et sellistel päevadel muudeks tegevusteks aega eriti ei jää.

Unistused ja ootused

Kõigi loos esindatud kohtunike karjäärid on olnud juba piisavalt pikad, et nende mõtetest leiaks nii lemmikvõistluspaiku kui ka unistusi tulevikuks. Tasane tõi esile, et tema jaoks oli kõige emotsionaalsem kogemus 2024. aasta märtsi lõpus Planicas toimunud lennumäe maailmameistrivõistlused. „Ma ei olnud kunagi varem kohapeal lennumäe hüppeid näinud. Seal oli ka Stefan Kraft. Rääkisin talle ja ta perele, et pole talle kunagi saanud 20 punkti anda, kuid pühapäevasel võistlusel andsin talle maksimumi, sest ta tegi perfektse hüppe,“ meenutas Tasane.

Loit leidis, et tema jaoks oli üks kõige põnevamaid kogemusi 2022. aasta Euroopa noorte olümpiafestival Soomes, kus ta sai tavapärase elektroonilise süsteemi asemel kasutada hindamisel manuaalseid numbriraamatuid.

Nii Markvardt kui Loit pidasid üheks parimaks võistluspaigaks just Oslot, kuhu nad mõlemad soovivad tagasi minna. Markvardt aga unistab tiitlivõistlustel hindamisest, kuid see oleneb sellest, kas FIS Eestile sellise koha kunagi eraldab. Samas ei ole see tema jaoks elulise tähtsusega. „See ei ole see, et pean saama Eurovisioonile muidu suren,“ naljatles endine tippsportlane.

Tasane loodab aga tulevikus hinnata nelja hüppemäe turneel. „See on minu jaoks hästi äge võistlus.“ Turneel sooviks ta enim hinnata Oberstdorfi etappi. Ta lisas, et Eestil on kohtunikukoht kindel aga 2027. aasta lennumäe maailmameistrivõistlustel. „Ükskõik, kes Eesti kohtunikest sinna läheb, on see tema jaoks väga eriline võistlus,“ usub Tasane.

Loit märkis, et vahva oleks hinnata ka kodusel Otepää maailmakarikasarja etapil kahevõistluses, mis võib sel korral teoks saada. Samuti tundub talle atraktiivne võimalus hinnata Innsbruckis.

7.-9. veebruarini toimuvale Viessmann FIS Kahevõistluse MK Otepää maailmakarikaetapi pileteid saab eelmüügist soetada Piletitasku müügikeskkonnast.

Kuni 11-aastased lapsed pääsevad võistlusi vaatama dokumendi alusel tasuta.