ARVUSTUS | Demotiveerivalt inspireeriv „Lõppmäng“

Kui millegi lõpp teeb kõvasti haiget, kas see siis tähendab, et tegid õiget asja? Brent Pere värskelt linastunud dokumentaalfilm „Lõppmäng“ annab põhjust arutleda ka eksistentsiaalsematel teemadel.

See 2019. aasta õhtu Dohas… Mees kukub ja püsti ei tõuse. Lahkumine areenilt ning suur teadmatus. Ja see medalipidu, kui lisaks hõbedale ripub odaviskaja kaelas ka tema viskekäsi. Mida sa küsid? Kas on üldse paslik õnne soovida, kui inimese töövahend ja elatusallikas on katki? Samas tegi ta elu parima tiitlivõistluse. Kuigi stardis oli ta kullasoosik, siis medaliks tuli hõbe… Ja siis jälle see vaatepilt, et ta on ju täiesti katki. See tunne, kui pärast guugeldades otsid lugusid sarnaseid vigastusi kogenud odaviskajatest ja loodad, et leiad mõne näite suurest ja edukast tagasitulekust. Ei leia.

See tunne, kui Tallinnas otsustati minuga läbi arutamata panna Kirt ajalehe esikaanele, mustal taustal, tekst ülitraagiline, nagu oleks mehe karjäär läbi. Selle kõige taustal suhete klaarimine Kirdi lähikondlasega. Ja siis aastaid hiljem avastades end mõttelt, et see esikaas pani ju mingis mõttes täppi, kuigi keegi ei tahtnud sellest stsenaariumist tol hetkel mõeldagi.