Ratastooli sattumine sütitas spordipisiku

Curling’umängijana Milano-Cortino 2026. aasta paraolümpiamängudele püüdlev Kätlin Riidebach leidis endas spordipisiku alles pärast ratastooli sattumist, kui otsis endale tegevust, mida saaks harrastada ka ilma jalgel seismata. Juhuslik kohtumine teise mängijaga terviserajal sütitas pisiku, mis on täna andnud Kätlini elule uue sisu.

„Üks ühele on keeruline võrrelda, kuid kindlasti olen täna palju paremas füüsilises vormis kui enne 2015. aastat, kui ratastooli jäin. Arvestades üldist mentaliteeti ja arvamust spordist, siis on muutus 180 kraadi,“ räägib Riidebach. Naine veedab järgmised mõned kuud kuus päeva nädalas Tondiraba jäähallis „kive“ loopides, sellele lisaks rassib paaril korral jõusaalis, et viskekäsi paari tunnise mängu jooksul ära ei väsiks ja täpsust ei kaotaks.

Perega on „leping“ olemas, et naine keskendub täielikult tippspordile, et püüda järgmise aasta märtsis maailmameistrivõistlustel seda ihaldatud pääset Itaaliasse. Ning šansid on Riidebachi sõnul curling’upaaril vägagi head, tuleb tulla vaid kolme hulk ja olümpiapilet on sellega ka üsna kindlalt taskus. Kõlab lihtsalt, kuid tööd on naine selle unistuse nimel nõus tegema. „Hetkel on meil väga tugev šanss kolmikusse ka tulla, olla parem neist, kes olümpia arvestuses on meist ees. Sellist võimalust tihti ei tule ja nüüd on see vaja kindlasti ära kasutada,“ mainib curling’u mängija.

Kõik algas lihtsast külmetusest

2007. aastal jäi Riidebach angiini, mis lõi täiesti ebaloogiliselt alt ära naise parema jala, sedasi, et ka 100 meetrit oli võimatu läbida. Uuringud näitasid, et naise kuklas surub tšüst seljaaju närvidele, signaalid ei pääse jalgadesse ja nii muutiski angiin naise piltlikult jalutuks. Riidebach küll paranes ja probleem taastus selleni, et naine sai oma liikumisvõime tagasi, kuid tundis talviti, külmaga, kuidas veab ühte jalga pisut järel. Arstide sõnul on tšüst aga nii halvas kohas, et risk operatsiooniga rohkem kahju kui kasu teha on väga suur.

2014. aastal jäi naine rasedaks ja arstid mainisid, et sellest tulenevad hormonaalsed muutused võivad viia selleni, et Riidebach jääb ratastooli. Tulemuseks oligi see, et Riidebachil kadus rasedana ära tasakaal: sai hakkama tubades liikumisega, kuid õues mitte, trepist ülesse sai, kuid alla mitte. „Veider oli see, et pidin mõtlema, kuidas astuda trepiastmelt alla. Juhtus siis nii, et kui laps sai aasta vanuseks, siis mina jäingi ratastooli,“ lisab naine. Kuna järgmise pea 10 aastaga pole motoorika ja tundlikus mujal kehas muutunud, siis Riidebach usub, et asjad on nüüdseks stabiliseerunud.

Riidebach ütleb aga, et elu pärast ratastooli on olnud ootamatult positiivne: naine pole kunagi varem nii palju sporti teinud, nii palju reisinud ja tema ees on avanenud palju enam uksi kui varem. „Olen õnnelik inimene, olgugi, et seda võib kaugelt olla raske näha. Loomulikult on ratastooliga palju raskuseid ja tõkkeid, mida ületada, kuid laias laastus saab ka ratastoolis kõik tehtud,“ mainib naine.

Otsis tegevust, mis aitaks olla aktiivne

Mõned aastad hiljem hakkas naine otsima võimalusi sportimiseks ja seda kodu lähedal. Nägi, et Tondirabas pakutakse võimalust mängida curling’ut. Kohe ei julgenud aga jääle sõita, kuid selline võimalus jäi meelde. Riidebach hakkas aga käima kohalikul Lasnamäe terviserajal sõitmas ja üldist toonust tõstmas ning kohtas seal täiesti juhuslikult teist endasarnast. Ratastoolis mees võttis Riidebachiga vestluse üles ja kutsus otsekohe naise Tondirabasse tutvustavasse trenni. Huvitaval kombel saigi ring kenasti täis.

„Curling kõnetas mind kohe. Tegu ju pole mänguga, kus on vaja vaid jõudu või kiirust, kuid väga palju on vaja kasutada mõistust. Tegemist on taktikalise mänguga, kus on ka vaja olla aktiivne. Tihti mõtlen, et miks ma siin külmas jäähallis ikka aega veedan, kuid ikka ja jälle lähen õhinaga tagasi,“ räägib Riidebach ja lisab, et ka tavaolümpial on Eesti üks reaalseimaid medališansse just curling’us.

Hetkel on Eestis aktiivseid ratastoolicurling’u mängijaid vaid neli. Meeskonna saab panna välja, mis on isegi Euroopa tasandil jõudnud kõrgeimasse A-gruppi (hetkel on langetud tagasi korrus madalamale B-gruppi). Paarisvõistlusel oldi viimati maailma tasemel 22 satsi seas lausa 8. kohal. Kui võistlusi ei ole, siis trenni tehakse tööpäeva järel nii 3-4 korda nädalas. Lisaks jäähallis kivide „loopimisele“ hakkas Riidebach käima ka jõusaalis, kus teeb kindlaid harjutusi, et käed oleksid tugevad, kuid, et ka kogu muu füüsis oleks tasemel.

„Teen treeneriga hantlitega kätele trenni, et oleks võimalik pidada see ligi 2 tundi kividega vastu. Seal on viskel vaja kindlat liigutust teha ja seda tegevad lihased peavad olema tugevad, vastupidavad,“ mainib Riidebach ja lisab, et eks treening on vägagi vajalik ka vaimse tervise turgutamiseks. Ratastooli sattunud inimesed tihti kapselduvad, kuna liikumisvõime aheneb, pole kuhugi minna ja nii kaevatakse end tihti ka peas sügavasse auku. Riidebach ütleb, et käis ka ise üsna „sügaval“ ära, kuid tuli sealt ka kiirelt välja: kodus ootas pere ja lapsed, kelle nimel tasus pingutada.

Liikumisvõimalusi Tallinnas on küllaga

Kui lumi maha tuleb, siis on ratastoolis inimesed enamasti tuppa suletud, sest õues liikumine on ilma autota üsnagi raske, kui mitte võimatu. Nii on ratastooli välihooaeg märtsi lõpust novembri alguseni, siis saab liikuda erinevatel radadel ja niisama end liigutada.

„Ratastoolis olemise miinus ongi see, et talvel kogunevad kilod vägagi kiiresti: inimene ei liiguta end eriti ja lisaks on puudega inimestel ka ainevahetus aeglasem. Kui inimesed muidu räägivad, et teevad trenni, et saada suveks vormi, siis mina teen just suviti trenni, et saada jõuluks parimasse vormi,“ naerab curling’umängija. Naine end enam ei kaalu, mis on vaimselt positiivne, kuid paneb oma kaalutõusu tähele riiete järgi: kui midagi enam selga ei mahu, siis on selge, et tuleb minna tagasi spordisaali. Tippspordi juurde käib ka tervislik toitumine, mille kohta Riidebach ütleb, et tema ei kaalu midagi, ei loe kaloreid, kuid püüab süüa võimalikult normaalselt ja tervislikult.

Pealinna liikumisvõimalustega on naine aga rahul, sest erinevaid terviseradu on palju ja neil on head katted, kus saab ka ratastooliga liikuda. Linnas endas on aga veel kohti, kus on ratastooliga ehk raske hakkama saada, kuid asjad on paranenud väga olulisel määral. Lisaks sellele pakub linna mitmeid sportlikke tegevusi ka puudega inimestele, mis on väga suureks abiks.

Vaata lähemalt: https://www.tallinn.ee/et/spordihommik