FOTOD | Vollekoondislase Miileni elu Radomis. Koduigatsust aitavad leevendada Poola köök ja tuttavad vaated lõpututel bussisõitudel
Eesti võrkpallurid on välismaal kuum kaup. Mehi on piiri taga enam, aga ka meie naiste rahvuskoondise liidrid mängivad juba aastaid võõrsil tugevates liigades. Nurgaründajal Kristiine Miilenil (27) läheb kümnes hooaeg kodumaalt eemal. Pärast koondisesuve pakkis ta jälle oma kohvrid ning lendas suuremal või vähemal määral vastu teadmatusele. Pagasis aga alatine soov ennast tugevas konkurentsis proovile panna.
Kristiine Miilen, keda sõbrad sageli ka Milkaks kutsuvad, alustas oma rahvusvahelist karjääri 18-aastaselt Soomes, Rovaniemis. Sealt edasi jätkus võrkpalluri elu Lõuna-Euroopa liigades Prantsusmaal, Kreekas ja Itaalias. Tänavu tegi meie koondise liidreid aga kannapöörde ning asus mängima Poolas Moya Radomka Radomi klubis. Samas riigis mängib teist hooaega ka koondisekaaslane ja hea sõbranna Kertu Laak. Mulle meeldib alati omadele kaasa elada ning sügisest kevadeni kui võrkpallis koondisemänge ei toimu ja kodus ei koguneta, on võimalik tegeleda sporditurismiga. Radom on Tallinnast natuke rohkem kui 1000 km kaugusel. Seekord kasutasin sinna jõudmiseks mugavat bussi ja rongi kombinatsiooni.
Kuna Kertu oli tulnud eelmisel päeval oma Poola „kodulinnast“ Bielsko-Bialast samuti sõbrannat toetama, siis istumegi mängujärgsel päeval kolmekesi ühes Kristiine lemmikus, Radomi vanalinna servas asuvas õdusas kohvikus ja räägime võrkpallijuttu. Tsiteerides klassikuid – juttu jätkus kauemaks.
Radom – „väike“ linn Varssavi „külje“ all
„Ma ei teadnud Radomi linnast enne kohalejõudmist suurt midagi. Poola mastaape arvestades on see väike linn, pealinnast umbes 100 km kaugusel. Rohkem kui elupaiga kohta, uurisin varasemalt siinses klubis mänginutelt võrkpalliinfot ning tagasiside oli positiivne. Möödunud hooajal tuli klubi Poola liigas 6. kohale. Tänavu soovime jõuda nelja hulka, samuti mängime euroliigas (Euroopa tugevuselt 2. sari CEV Volleyball Cup sarjas-toim.). Kertugi kiitis Poola liiga kõrget taset ja kirjeldas poolakaid kui sõbralikku rahvust. Andsin jah-sõna üpriski kiirelt,“ ütleb Kristiine sissejuhatuseks.
Ta on uues riigis hästi kohanenud. „Poola on Eestile lähedal, inimesed on lahked, ausad ja töökad, klubis saab inglise keelega hakkama, mis on suur erinevus Lõuna-Euroopa liigadega võrreldes. Poolas sõidetakse võõrsilmängudele bussiga ja aknast vaatab vastu samasugune segamets nagu Eestis, tunnen ennast väga koduselt,“ räägib Kristiine.
Kodune tunne ja kodu lähedus on vähendanud kindlasti ka koduigatsust. „Kuigi ma olen inimene, kes ei löö risti ette ja läheksin igasse maailma otsa, kui agent mulle sobiva klubi leiaks, siis päris mõnus on vahelduseks Poolas mängida. Ma ei igatsegi suurlinnu ja kui peakski tekkima mõni SOS olukord, saan kiirelt koju sõita,“ sõnab ta.
Koduigatsust aitavad leevendada perekonna ja sõprade visiidid. Kui treening- ja võistlusgraafik lubab, siis ka teiste Eesti koondislaste Poola liiga mängude külastamine. Kertuga kohtuti hooaja alguses pärast sõprusmänge Krakowis ning hiljuti käis Kristiinel külas discgolfarist poisssõber Albert Tamm, kes võistleb peaasjalikult teisel pool Atlandi ookeani. „Albertiga koos jõudsime tutvuda nii Radomi kui Varssaviga, siis sõitis ta Austraalias toimunud discgolfi võistkondlikule MM-le. Sport on meie mõlema jaoks hetkel number 1, aga kui koos oleme, siis naudime iga hetke,“ räägib ta.
Midagi sarnast, midagi erinevat
Kristiine elab võistlus- ja treeningkeskuse vahetus läheduses. Tema blogist sai enne hooaja algust lugeda, et Eestiga on siin mõndagi sarnast. 200 000 elanikuga Radomi südameks on vanalinn ühes pika promenaadiga, linna servades kõrguvad meie magalarajooni tüüpi asumid, bussipeatustes võib kohata neid, kellel õhtu või ka õhtud pikemaks veninud. Poelettidelt vaatavad vastu pelmeenid, kohukesed ja kodujuust. Kohalikud pierog’id ehk meie mõistes täidetud pelmeenid, mille sees leidub nii kartulit, juustu, liha kui ka marju, on Kristiine sõnul nii maitselt kui ka valikult mitmekülgsemad Eestis müügil olevast. Vaid tema lemmikuid, šokolaaditükkidega Nopri kohupiima ja soolakaramelliga vürtsitatud Fazeri šokolaadi, kohalikust toidukaupade võrgust ei leia.
Radomis elatud mitme kuu jooksul on Kristiine jõudnud tutvuda ka linna vaatamisväärsustega. „Teadsin, et Poola on nii looduse kui ajaloo poolest väga mitmekesine. Siin on imeilusad vanalinnad, lossid ja kindlused, aga ka mereäärsed kuurortlinnad. Radomi linn, eeskätt vanalinna osa, ei paista silma mitte ainult ajalooliste hoonete ja kirikute poolest. Linnaruumi on paigutatud 19 väikest rauast skulptuuri, mis sümboliseerivad kohalikku ajalugu. Näiteks õmblusmasin, jalgratas, relvad, mis on valmistatud kuulsas Łuczniku relvatehases,“ kirjeldab ta. Noogutan kaasa, sest mängule järgnenud vabal päeval sain isegi vaatamisväärsustest osa, kui mõned neist üles otsisime.
Kuigi Radom on tuntud metalli- ja nahatööstuse poolest ning oluliseks transpordisõlmeks ja logistikakeskuseks, on see linn nagu linn ikka. Poolale omaselt kõrgub siin palju kirikuid. Arvukalt on parke, linnas on nii otseses kui kaudses mõttes palju õhku. Oma külaskäigu jooksul mina muuseumisse ja teatrisse ei jõudnud, aga needki on olemas. Varssavist Radomisse on võimalik tulla nii rongi, bussi kui rendiautoga ning hinnatase on turisti jaoks oluliselt sõbralikum kui Eestis.
Eesmärgiks kõrged kohad
Mina käisin esimest korda Milka välisliiga mängu kohapeal vaatamas eelmisel hooajal Prantsusmaal. Olles eelnevalt näinud Kristiinet mängimas ka koondise eest, on aegade jooksul tekkinud déjà vu tunne võrdluses meie kunagise jalgpallikoondise kapteni Raio Piirojaga. Kui Kristiine platsile saab, siis ta põleb. Raio, samuti number neli, oli kompromissitu võitleja. Ta ei andnud kunagi alla ei platsil ega platsi kõrval. Vahel olid vihapisarad silmis, aga ta pani alati kõik välja ning nõudis ka kaaslastelt sama palju kui endalt. Olen näinud ka Kristiine võidurõõmu ja kaotusepisaraid, aga üle pea löövate emotsioonideta, ei ole ma kunagi saalist lahkunud. Meenub tänavune Kuldliiga mäng Belgias Horvaatia vastu, kui pärast kaht kaotatut, võideti kolmas geim, aga pikaleveninud neljandas geimis, tuli ikkagi alla vanduda. Milka istus põrandal, pisarad silmis ja endalgi võttis silma märjaks – viies ja otsustav geim oli ju olnud nii lähedal.
Poolas mängides on Milka sihid sama ambitsioonikad nagu alati. „Tiimi kõrged eesmärgid mõjutasid mind kindlasti Poola liiga kasuks otsustama. Kogu tiim on mind hästi vastu võtnud. Annan endast trennides kõik ning platsil veel rohkem. Kui kaotame, siis arusaadavalt on närvilisust rohkem ja natuke tehakse ka kurjemat häält,“ kirjeldab võrkpallur. Ta toob välja, et hooajaeelsetes sõprusmängudes ei teeninud klubi ühtegi võitu, aga sidemängijat ei olnud veel kohal ja keegi väga ei pahandanud. Võistlusmängudes on aga panused suuremad. Lisaks Poola võrkpalli naiste kõrgliiga TAURON kõrgele kohale, minnakse edu püüdma ka euroliigas. „Viimast võib lugeda lausa ajalooliseks sammuks, sest esimest korda mängib naiskond eurosarjas. Soovime hästi esineda ning võite noppida,“ kinnitab Kristiine. Esimeses ringis võideti Tšehhi klubi VK Dukla Libereci. Novembri lõpus minnakse aga vastamisi Šveitsi meistriga, kes on hoopis kõvemast puust.
Treeningtingimustega on Kristiine väga rahul. Alles mõned aastad tagasi valminud Radomskie Centrum Sportu nimeline hall mahutab kuni 5000 pealtvaatajat. Seal on nii jõusaal, mullivanniga saun kui klubi kontoriruumid. „Nii ilusas hallis pole ma ammu mänginud. Näiteks Itaalias Sardiinia saarel Olbias lendasid tormiga korra saali seinapaneelid küljest ning samas saalis on ka elekter ära läinud ja vihma sisse sadanud. Praegune Radomi hall on ikka tõeline palee,“ kiidab ta.
Balkani tüdrukud tahavad kogu aeg rääkida
Pika välismaise karjääri jooksul on Kristiine leidnud endale nii mõnegi hea sõbranna, kellega tänini suhtleb isegi kui keelebarjäär on vahel. Poolas on tema naiskonnakaaslaseks Argentiina koondise sidemängijast kapten, kes osales isegi Tokyo olümpial. Temaga jagavad nad välismängudel ka tuba. Mõlemad tüdrukud on suured ratsaspordihuvilised ning käisid hiljuti vabal päeval Varssavis esinduslikul ratsavõistlusel, mis oli midagi meie Tallinn International Horse Show sarnast.
Teised kolm välismaalast Radomis on pärit Balkani poolsaarelt – Bulgaariast, Horvaatiast ja Serbiast. „Olen üldiselt hea kohaneja ja suhtleja ning üksinda pole ma kunagi jäänud. Aga kindel on see, et Balkani poolsaarelt pärit tüdrukutel on sotsiaalse suhtlemise vajadus ikka grammi võrra kangem. Pärast trenni tahavad nad tihtilugu kohvitama minna, aga mina eelistaksin pigem rahulikult kodus omas mullis olla. Eks vahel lähen ka, muidu äkki enam ei kutsutagi,“ ütleb ta lõbusalt.
Välismängijad, kes kõik on esindanud või esindavad oma riigi rahvuskoondist, hoiavad vabal ajal rohkem kokku, sest poolakad kiirustavad pärast mängu abikaasade juurde. Mõned nooremad tüdrukud tudeerivad ka ülikoolis ning õppimine nõuab aega.. „Mõnikord pärast mängu saame ikka kellegi juures kokku, küpsetame muffineid ja mängime UNO-t. Aga tõesti, hommikuti, kui just trenni pole, meeldib mulle oma 9. korruse korteri rõdul jääkohvi juua ja enda valmistatud omletti ja banaanileiba süüa, ristsõnu lahendada ja raamatut lugeda. Lõunasöögiga on nii ja naa. Tihti valmistan ise või siis käime Radomi kesklinnas asuvas restoranis, kus toimetab üks klubi toetaja, kes pakub meile soovi korral 20 žlotiga (natuke alla 5 euro-toim.) lõunasööki ning siinne lõuna tähendab ikka suppi, praadi ning magustoitu,“ ütleb Kristiine.
Bussiga ümber Poola
Võrkpallisõbrad, kes on Kertu Laaki suviseid podcast’e kuulanud, mäletavad värvikaid muljeid pikkadelt bussireisidelt, sest Poola liiga mängudele sõidetakse üle kogu riigi just selle transpordivahendiga. Bussisõidud on osa ka Kristiine sportlaseelust. „Kõige pikem ots võib koos seadusest tulenevate kohustuslike peatustega venida lausa kümnetunniseks. Esimesest sõidust on mul üks lõbus lugu. Kui bussi astusin, olid kohalikud, ja kindlasti ka teadjamad mängijad, hõivanud endale bussi teises pooles üle vahekäigu 2+2 pingiread. Paljudel kaasas madratsid, millel vahekäigus magati. Aga pool tiimi oli veel tulemata, nooremad poolakad ja meie, välismaalased. Esimese hooga võttis kukalt kratsima. Ma ei teadnud, et pärast hommikust treeningut tuleb riietusruumist kiiresti punuma pista, et bussis paremat kohta krabada. Minul ei olnud madratsit, on padi ja fliistekk,“ meenutab Milka. Tol korral sai ta koha kohvimasina vastas ja sirutas jalad üle baari. „Saan alati magatud. Lõppude lõpuks meeldib mulle, et kohe pärast mängu tuleme tagasi. Nii ei lähe puhkepäev raisku ning ei pea kuskil lennujaamas ootama ega rongide vahet kohvriga tormama nagu näiteks Prantsusmaal välismängudele sõites,“ räägib ta.
Endale piire ei sea
Rääkides sportlikest eesmärkides mainib Kristiine, et sooviks platsil olla veel julgem ja enesekindlam, mängija kellele võistkonnakaaslased toetuda saavad. „Tahaksin olla rohkem selline nagu ma väljaspool platsi olen. Koondises olen vabam ja julgen rohkem riskida. Klubis võibolla mängin turvalisemalt, sest konkurents on kõva. Näiteks Poolas kehtib ka platsil kolme välismaalase reegel ja meil on neid viis.“
Tervisega on tal ka vedanud. „Ärkan üles ja kuskilt ei valuta. Selle eest olen tänulik Rovaniemi aastatele, kus sain füüsilise põhja alla. Eks seegi on põhjus, et olen järjest paremasse klubisse saanud. Muidugi peab olema ise ka töökas ja normaalne inimene,“ ütleb ta.
„Teen sporti seetõttu, et see mulle meeldib. Kindlasti mitte ainult raha või vormi pärast. Kavatsen mängida kuni tervis lubab ja mul on motivatsiooni ennast tugevas konkurentsis tõestada. Vähestele on antud võimalus olla profisportlane,“ ütleb Kristiine.
„Külalisesineja“ Kertuga ei jõudnud me väga pikalt vestelda, sest pärast kiiret hommikukohvi ootas teda 300 kilomeetrine autosõit Bielsko-Bialasse tagasi. „Ega ma ei oleks Poolasse tagasi tulnud, kui mulle siin meeldinud ei oleks. Inimesed on töökad ja mind võeti hästi vastu. Lõuna-Poola, kus elan ja mängin, on mägisem ning loodus rohelisem ja mitmekülgsem. Mängulise poole pealt sain möödunud hooajast kaasa võtta oluliste ja otsustavate mängude kogemuse, nagu karikafinaal ja play-off’id. See on hea pagas teiseks hooajaks,“ teeb Kertu kiire kokkuvõtte eelmisest hooajast.
Tema sõnul on teine hooaeg järjest samas klubis muutunud teda kindlasti rahulikumaks. „Ma tulin tuttavasse kohta, ma ei vajanud sisseelamisperioodi. Teadsin, mida minult oodatakse ega pidanud oma kohta otsima. Ma ise ei mõelnud sellele teadlikult, olukord muutis mind,“ räägib ta.
Teisalt, tähendab väga edukas esimene hooaeg aga seda, et Kertul hoitakse nüüd hoolikamalt silma peal. „Eelmisel hooajal olin ma suhteliselt tundmatu. Sel aastal on väikesed pinged ikka peal, sest tahan ju sama hästi mängida ja ka võistkonnal on suured eesmärgid. Naiskond tuli mullu liigas kolmandaks ja karikavõitjaks ning selge see, et meilt oodatakse palju. Lisaksin veel juurde, et hea mängija on see, kes võtab igal aastal väljakutse vastu ja pürgib järjest kõrgemale, ma tahaksin ka selline mängija olla,“ ütleb Kertu.
Kui Milka elab kesklinnast väljas, siis Kertu korter paikneb nii vanalinna südames kui veel üldse olla saab, Bielsko-Biala vanalinnas asuva kiriku kõrval. „Oma autot pargin kiriku kõrvale ja seega on kõik kirikuisad tuttavad ja me teretame. Tegelikult nad elavad meile kaasa ka, osalevad sponsorüritustel ja kes teab, võibolla palvetavad ka, et meil ikka hästi läheks,“ ütleb Kertu lõbusalt lõpetuseks.
