KOMMENTAAR | Kääriku kärajad. Palju kära, aga villa?

Eelmisel nädalal toimus taas Eesti spordi jututuba, seekord Kääriku kärajad. Tuldi kokku, kulutati aega ja raha, vesteldi, löödi lauale probleemid ning mindi laiali. Kas sellest midagi muutub? Ilmselt mitte, nagu elu ja aeg on näidanud.

Kui seni koguneti muret kurtma kord nelja aasta järel Eesti spordi kongressi nime all – viimati mullu –, siis nüüd on lisatud tempot. Et äkki midagi muutub ja probleemid lahenevad. Aga kui ei muutu ega lahene? Kas siis tuleme ja kärame kord kuus, ning kui seegi ei aita, siis kord nädalas?

Sai uuritud kogenud spordiinimestelt (et äkki on minu arvamus ekslik), mida nemad seekordsest kõnekoosolekust arvavad. Üsna üldine vastus kõlas: igivana jutt, küll kohati uues kuues. Mõni ei viitsinud kohalegi minna, aga kes läks, see pidas päeva raisatuks. Üks vestluspartneritest leidis väga hea võrdluse: kui kõik need tippsportlased, kes kärajatel esinesid, oleksid aastate kaupa pelgalt rääkinud, kuidas peaks treenima, aga tegevust poleks järgnenud, siis kui kaugele nad jõudnuks?