Eksklusiivne katkend Anett Kontaveiti raamatust. „Portaale avades on esimesed neli suurt uudisnuppu minu ja Guadalajara turniiri kohta“

2. detsembril ilmub kirjastuse Pilgrimi välja antav raamat „Anett Kontaveit. Võitlejahing“, mis räägib endise tipptennisisti Kontaveiti elust. Raamatu kirjutas koos ekssportlasega Eia Uus.

Delfi avaldab alljärgnevalt eksklusiivselt ühe katkendi Kontaveiti raamatust.

Avan silmad hotellitoas. Olen Guadalajaras Mehhikos. Samal ajal kui teadvus tuvastab mu asukoha, saabub sekundi murdosaga ka teadmine, et täna on see päev. Ülipika hooaja kõige viimane mäng. Paljude arvates mu senise karjääri kõige tähtsam mäng. Ainult see veel, ja siis on aasta läbi, saan korra puhata ja hinge tõmmata. Viimane suur pingutus. On 17. november 2021, kell on peagi pool üheksa hommikul. Nagu ikka ärkasin mõni minut enne äratust.

See hotellituba on mulle saanud tuttavamaks ja hubasemaks kui toad tavaliselt, sest ärkan siin juba 12. hommikut, tihti ma nii pikalt ühte kohta paigale ei jää.

Olen sel aastal ärganud hotellides Abu Dhabis, Melbourne’is, Dohas, Dubais, Miamis, Stuttgartis, Madridis, Pariisis, Eastbourne’is, Wimbledonis, Montrealis, Cincinnatis, Clevelandis, New Yorgis, Ostravas, Chicagos, Indian Wellsis, Moskvas, Cluj-Napokas, ja nüüd siis Guadalajaras. Aasta näib lõputu.

See turniir on teistmoodi kui kõik varasemad, sest olen WTA aastalõputurniiril, maailma kaheksa parima naismängija seas, ning siin millegagi tagasi ei hoita. Lennujaamas oli mul öösel vastas väike mariachi-ansambel, muusikud edevates charro kostüümides, kitarri- ja trompetihelid tervitamas mind paigas, kus see muusikastiil kunagi sündis.

Kesklinna hotell on väga ilus, saabudes ootasid toas koogikesed ja tervituskaart ning voodis padjapüürid, kuhu on tikitud „WTA Finalist“ ja minu initsiaalid.

Tennisisti elu on võrdlemisi üksildane. Lendad mööda maailma ning heal juhul on su suurimatel võidu- ja kaotushetkedel treener kaasas, aga tihti pole tedagi, veelgi vähem viimastel pandeemia-aastatel. Aga siin, Guadalajaras, on lisaks treenerile kohal mu lähedased, toetajad ja parim sõbranna Keili, kes päeval oma teletööd teeb ning kõik mängud tribüünidel kaasa elab ja minuga koos linna avastab. Need pikad mõnusas seltskonnas hommikusöögid ja omad inimesed publiku seas annavad jaksu juurde, nagu ka suur toetus kaasaelajatelt Eestis ja kogu maailmas.

Siinsed tingimused on ebatavalised – oleme kõrgmäestikus, 1500 meetrit merepinnast, õhk on hõre, pallid lendavad hoopis teistmoodi. Aga oleme konkurentidega võrdselt raskes seisus, kellelegi pole need tingimused tavalised, me kõik kaheksa hetke parimat mängijat tuleme Euroopast.

Ajavahe Eestiga on üheksa tundi, aga sellega olen juba harjunud, sisse elanud. Ärkasin kümme tundi enne õhtust mängu – see on küllalt pikk aeg enne finaali „praadida“.

Pärast hommikusööki lähen oma tuppa, kirjutan sõpradega ja helistan jalgpallur Brent Lepistuga, kes mõistab sportlasena hästi, kuidas end praegu tunda võin ning mis mind toetaks. Sõnumeid fännidelt on sotsiaalmeedias nii palju, et ma kõiki ei jõua lugedagi. Inimeste kaasaelamine on nii suureks toeks, see ei muutu mulle koormaks või surveks, rusuvaks tundeks, et ma ei tohi kedagi alt vedada. Niikuinii annan endast parima – igal juhul lähen võitma alati, kui väljakule astun.

Avalikkusele tundub see olevat mu senise karjääri olulisim mäng. Tennist on hakanud jälgima ka paljud need, kes enne sellest ei huvitunud, kuuldavasti vaatavad paljud Eestis ka öösel kell 3.30 algavaid mänge. Kui avan uudisteportaali, et näha, mis täna maailmas toimub, on esimesed neli suurt uudisnuppu minu ja Guadalajara turniiri kohta: „“Vamos, Anett!“ Kolmesetilise lahingu võitnud Anett Kontaveit pääses WTA finaalturniiri finaali!“, „Elu suurimasse finaali pääsenud Kontaveit: üritasin mõelda, et kui see on mu viimane mäng siin, siis ma naudin seda täiega“, „Kontaveit tõusis matšivõitude arvestuses maailmas esikohale“ ning „Oodata on kompromissitut võitlust ja närvide mängu. Ajalugu ja kihlveokontorid soosivad Kontaveiti“.

Aga minu ülesanne sellisel päeval on oma keha ja aju veenda, et täna on täiesti tavaline mängupäev. Ma ei saa peatuda liiga kauaks, et mõelda: ma olengi siin, ma jõudsingi maailma kümne parima mängija hulka, WTA aastalõputurniirile, ja mitte ainult – finaali! Ma mängin maailma seitsme parima naisega, ma võin täna võita.

Kui liiga palju selliseid mõtteid heietan, võin ennast krampi mõelda.

Olen tänast vastast Garbiñe Muguruzat varem kaks korda võitnud, viimati Kremlin Cupi veerandfinaalis vähem kui kuu aega tagasi. Tema on mind samuti kahel korral võitnud, viimati paar päeva tagasi.

Aga sellesse ma praegu kinni ei jää. Olen enesekindel, tean, et olen võitnud oma viimasest 29 mängust 27. Paljude sõnul olen hakkama saanud võimatuga. Ma olen teinud palju tööd, et siia jõuda. Veel see üks pingutus, ma jaksan.

Turniiri teise mängu mängisin palavikus ja kehva enesetundega. Haigena mängimine on alati laenamine tulevikult, sest kulutad oma ressursse viis korda rohkem kui muidu. Eilse poolfinaali mängisin aurude pealt. Olen veel tohutult väsinud, aga see on viimane pingutus. Ma suudan.

Koti pakkimine on saanud peaaegu rituaali täpsusega paika – samad asjad, võib-olla isegi samas järjekorras, ning kontrollin üle, et kõik on kaasas.

Teen veel selle mängu ära ja siis on hooaeg läbi. Ma jaksan. Viimane pingutus veel. Ma olen sel aastal nii palju pingutanud, nii palju ennast ületanud, nii palju jõudnud – jõuan selle ühe mängu ka.

Kell 14.30 asun hotellist väljaku poole sõitma, 15.30 hakkan sooja tegema jõusaalis, kell 16 löön pool tundi väiksemal väljakul koos treener Dmitri Tursunoviga soojaks. Finaalipäeval käitume alati, justkui oleks see päev nagu iga teine. Hoiame rutiini, ei tee enda jaoks asja suuremaks.

Siis dušš ja mänguriided selga, tumeroheline särk ja tumesinine seelik. Mulle tundub, nagu oleksin mitu aastat ainult seda Lacoste’i komplekti kandnud, sest viimaste kuude turniiridesse on mahtunud paarkümmend mängu. Riideid selga pannes on hea tunne, neil on eelmiste võitude maik juures.

Söön pakutud valikust veidi riisi köögiviljadega, mis kõhtu liiga täis ei tee, aga annab energiat, ning seejärel lähen player lounge’i, kus veel Dimaga algava mängu plaani peame. Ta on analüüsinud Muguruza viimaseid matše nii teiste kui minuga.

Tean, et ma ei kontrolli siinsetes oludes veel eriti hästi palli, ning kuna on õhtu ja jahe, käitub pall hõredas õhus veelgi ettearvamatumalt, lendab plaanimatult kaugele.

Tean ka, et võitsin augustis turniiri Clevelandis, septembris Ostravas, oktoobris ühe Moskvas ja teise Rumeenias.

Ma olen tõesti siin. Mida iganes ka tänane mäng ei tooks, ma olen siin. See on suur asi.

Teadustaja ütleb mu nime ja ma astun väljakule prožektorite valgusse, rahvas juubeldab ja aplodeerib. Tribüünid on täis, Mehhiko publik elav, vali ja sõbralik.

Ongi käes. Ma olen siin.